Meeleparandusega kaasnev õnnistus II

„Loo mulle, Jumal, puhas süda.“ (Psalmid 51, 12)

Kristlik kirjanik kirjutas: „Mõnikord kardavad inimesed, et kui nad piisavalt kiiresti ei muutu, siis muutub Jumal nendega kannatamatuks. Tavaliselt nad selliseid sõnu ei kasuta, kuid mõtlevad, kui palju pattu nende elus olla võib enne, kui nad peavad muretsema hakkama. Kas kristlase elus on olemas patu tase, millest üle minna ei tohi? Kas on võimalik olla kristlane ja mitte kunagi kasvada? Või kas kristlastel on olemas kvaliteedistandard nagu toodetel  ja teenustel? Küsimus pole selles, kas Jumal tüdineb meie pattude andestamisest. Andestamine on alati patukahetsuse õige vastus. Jumal ei karda, et teda ära kasutatakse.“ Oht pole selles, et Jumal ei vasta Sinu ausale kahetsemisele. Oht on, et me oleme nii kõvasti kinni ohtlikes patumõtetes, muutudes seetõttu jäigaks, karmiks ja võimetuks kahetsema. Seepärast tuleb pattu tõsiselt võtta. Misjonär Frank Laubach jagas evangeeliumi suguharule, millel oli harjumus verd valada. Pealik kahetses oma patte ja võttis Jeesuse vastu, pöördudes selle peale misjonäri poole, öeldes: „Imeline! Kelle ma selle eest Sinu jaoks ära tapan?“ Pealiku tee algas sealt. Vaid Jumal teab, kus kellegi alguspunkt on. Kust Sina alustad?

1Sm1-3 Mk 15:33-47 Ps 68:1-18 Õp 22:1-5

Reklaam

  • STP Arhiiv


  • Nüüd saab meid toetada ka Paypal'i kaudu.


  • Kommenteeri saadet