„Sest sinu heldus on mu silma ees ja ma käin sinu tões.“ (Psalmid 26,3)
Räägitakse lugu väikesest poisist, kelle käest küsiti, kas ta palvetab igal õhtul. „Ei,“ vastas ta „mõnikord ei ole mul midagi vaja.“ Meile võib see naljakas tunduda, aga tõde pole sellest väga kaugel. Kui Sinu abikaasa suhtleks Sinuga vaid siis, kui tal midagi tarvis on, siis kui kaua suhe vastu peaks? Palvete ja kiituse vahel peab olema tasakaal. Võib-olla arvad, et Jumal, kes lõi universumi, ei pane tähele, kui Sa tänulikkust üles ei näita. Pole tõsi! Kui vaid üks kümnest leeprahaigest Jeesust tervenemise eest tänama tuli, ütles Jeesus: „Eks kümme ole saanud puhtaks? Kus on need üheksa?“ (Lk 17,17) Kui Jumal tegeleks Sinuga vaid tema õigluse ja Sinu ebaõiglusele kalduvuse alusel, siis oleksid ammu mängust väljas. Ta ütleb: „Ma olen sind armastanud igavese armastusega, seepärast jääb mu osadus sinuga.“ (Jr 31,3) Seda mõistes kirjutas laulik: „Nõnda ma vaatasin sind pühamus, et näha su väge ja su auhiilgust. Sest sinu heldus on parem kui elu; mu huuled ülistavad sind.“ (Ps 63, 3-4) Taaskord kirjutas ta: „Ma kummardan su püha templi poole ja tänan su nime su helduse ja ustavuse pärast; sest suuremaks, kui on kõik su kuulsus, oled sa teinud oma tõotuse. Sel päeval, mil ma appi hüüdsin, vastasid sa mulle; sa tegid mind julgeks, mu hinges on tugevus.“ (Ps 138,2-3) Peatu hetkeks ja meenuta Jumala heldust Sinu vastu.
Ilm 19-22 Mk 15:21-32 Ps 143 Õp 13:9-10