„Kord peavad taganema mu vaenlased sel päeval, mil ma hüüan; seda ma tean, sest Jumal on minu poolt.“ (Psalmid 56,10)
Ameerika algusaastail küsis keegi, kuidas ta tunneb ära George Washingtoni Kongressil olevate hulgast. Talle öeldi: „Sa tunned ta kergesti ära siis, kui Kongress palvetama hakkab. Washington põlvitab.“ Washingtoni teati kui palvetajat. Kui uue rahvuse saatus kaalukausil oli, siis leidis Washington abi ja leevendust palvest. Kord kuulis talumees Washingtoni armeele lähenedes üht häält. Kui ta lähemale läks, siis nägi ta Washingtoni põlvedel pisarsilmil palvetavat. Koju jõudes ütles talumees oma naisele: „George Washingtoni saadab edu ja ameeriklased saavad vabaks.“ Tema naine tahtis teada, miks ta nii arvab. „Ma kuulsin teda metsas palvetamas ja Issand vastab kindlasti tema palvele. Ta vastab, Hannah, võid kindel olla, et ta vastab!“ Kui meil on natuke, siis teame, et meil on vaja palvetada. Kuid niipea, kui meil on rohkem, saame ise hakkama ning palve ununeb. See on viga. Mida enam Jumal Sulle usaldab, seda rohkem on Sul tarvis tema jõudu, tarkust, juhatust ja armu. Taavet valitses Iisraeli. Kas ta oli uhke või ülbe? Ei. „Kord peavad taganema mu vaenlased sel päeval, mil ma hüüan; seda ma tean, sest Jumal on minu poolt. Jumala sõna ma kiidan, Issanda sõna ma kiidan. Jumala peale ma loodan, ei ma karda.“ (Ps 56, 10-12) Sõna tänaseks päevaks on – rohkem vastutust tähendab rohkem palvet.
2Sm 7:18 – 11:27 Mt 25:1-13 Ps 122 Õp 17:18-21
