„Kes paneb sigimatu, kel polnud maja, elama poegade rõõmsa emana? Halleluuja!” (Psalmid 113,9)
Kujuta ette valu, mida tunneb vanem, kes peab oma lapse üksi pikemale teekonnale teise vanema juurde saatma. Laps peab loomulikult mõlemaid vanemaid nägema ja seetõttu on see vajalik, kuid ikka valus samm. Üks üksikema kirjeldas oma tundeid järgmiselt: „Seisan terminalis ja vaatan, kuidas mu lapsi kandev lennuk pilvedesse kaob. Tunnen kirjeldamatut kaotusvalu. Üksindus hoovab minusse ja pidev mure nende turvalisuse pärast vohab. Ometi püüan vastu seista soovile iga tund helistada ja küsida, kuidas neil läheb. Kui nemad mulle helistavad, et rääkida, kui tore neil on, siis kurvastan sügavalt selle üle, et nad elavad minust täiesti eraldiseisvat elu. Minu ainus lohutus on teadmine, et nad tulevad varsti koju tagasi. Hirm, et nad ei taha minu juurde tagasi tulla, kummitab mind.” Üksikvanemale, kes selle ema tundeid mõistab, on ootamisaja läbimiseks lahendus olemas. Selle asemel, et üksi oldud aega isolatsiooni ja ilmajäetusena näha, vaata seda kui võimalust oma patareid taas täita ning vaimu virgutada. Ole koos sõpradega. Loe oma Piiblit ja palveta. Võta uuesti mõni vana hobi käsile. Täida oma päev asjadega, mis laste kõrvalt ei ole kättesaadavad. Püüa nende tagasi tulles olla täis energiat. Jumal ütleb, et meile on vaid tema armu tarvis. Ammuta tema armust.
3 Mo 1-4 Mt 27:11-26 Ps 25:1-7 Õp 9:17
