„Siis puudutas see inimesesarnane mind jälle ja turgutas mind.” (Taaniel 10, 18)
Kirjanik Elisabeth Elliot kirjutas oma raamatus „Aeglane ja kindel valgus” (“A Slow and Certain Light”) järgmist: „Ecuadori metsas elades reisisin tavaliselt jalgsi. Teerajad läksid tihti läbi ojade ja jõgede ning me pidime neist läbi minema, kuid mõnikord oli vee kohal palk, mille pidime ületama. Ma kartsin neid palke ja tahtsin alati järsust jäärakust alla minna ja teiselt poolt üles. Indiaanlased aga ütlesid alati: „Mine üle, senjoriita” ja nad läksid üle, kergejalgselt ja kindlalt. Ma olin ka paljajalu, aga sellest ei piisanud. Palgil olles vaatasin ikka kogu aeg all voolavale jõele. Kartsin, et libisen. Ma pole kunagi hea tasakaaluhoidja olnud ja seepärast ulatas mu teejuht mulle käe ning sellest puudutusest piisas. Ma ei kartnud enam libiseda. Ma ei vaadanud enam alla jõele ega ka mitte palgile ega teejuhile, kes mu kätt vaid väga õrnalt hoidis. Teisele poole jõudes mõistsin, et kui ma oleks libisenud, siis oleks ta minust kinni hoidnud. Tema ligiolu ja puudutus oli piisav.” Sama on Sinuga! Vaja on kogeda Jumala ligiolu ja puudutust. Taaniel kirjutas: „Siis puudutas see inimesesarnane mind jälle ja turgutas mind. Ja ta ütles: „Ära karda, armas mees, rahu olgu sulle! Ole julge! Ole julge!”” (Tn 10, 18-19)
Km 19:16 -21:25 Mt 13:10-23 Ps 128 Õp 13:17-19
