„Katsuge iseendid läbi, kas te olete usus!“ (2. Korintlastele 13,5)
Enesekeskskus ei ole tingimata halb, kui see viib vaimse kasvuni. Ometi on inimesi, kes arvavad, et käsk enesekeskne olla on piibellik. Kas Jumal mitte ei käskinud meil iseendid äbi katsuda? Nii hakkamegi mõtlema, et kas me ikka oleme vaimselt väärilised, kas oleme kahetsenud, kas palvetame piisavalt ning kas Jumal ikka on meiega rahul. Enesele selliselt tähelepanu pööramine võib aga julguse viia ja tekitada kaotaja tunde. Mida Jumal siis tegelikult ütleb? Piiblis mainitakse enda läbikatsumist kahes kohas, kummaski ei õpetata meid enesekesksed olema. Esmalt kutsus Paulus korintlasi üles tähele panema suurt pattu nende kirikus. Ühel mehel oli oma kasuemaga suhe ning kedagi ei paistnud see häirivat. Ning kuna nad ei olnud „meelt parandanud oma rüvedusest ja hoorusest ja kõlvatusest, mida nad on teinud,“ (2 Kr 12,21) siis kirjutas Paulus „Katsuge iseendid läbi, kas te olete usus!“ (2 Kr 13,5) See üleskutse ei ole soovitus enesekeskne olla, vaid vaimse väärikuse mõõtmine. Teiseks kutsus Paulus korintlasi viimasel õhtusöömaajal korrale. Kuna inimesed jõid ennast veinist purju, siis ütles Paulus: „Inimene katsugu ennast läbi ja alles siis söögu sellest leivast ja joogu sellest karikast!“ (1 Kr 11,28) Paulus ei pane ette, et oma vigadele keskenduksid, vaid vaataksid hoopis Jeesuse patu eest makstud hinnale. Piiblis on kirjas: „Vaadakem üles Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale, kes häbist hoolimata kannatas risti temale seatud rõõmu asemel ja on nüüd istunud Jumala trooni paremale käele.“ (Hb 12,2) Kasv, rõõm ja võit ootavad Sind ees, kui iseeenda asemal hoopis Kristusele keskendud.
1Mo 17-19 Mt 17:14-27 Ps 40:9-17 Õp 6:6-8
