„Seepärast me ei tüdi, vaid kuigi meie väline inimene kulub, uueneb seesmine inimene ometi päev-päevalt.“ (2 Korintlastele 4, 16)
1928. aastal sai noor õeks õppija tuberkuloosi diagnoosi. Tol ajal tähendas see surma. Tema perekond saatis ta sanatooriumi, kus ta kuid lootis, et saab terveks. Ta jäi voodisse järgmised kakskümmend üheksa aastat. Paljud oleks alla andnud, aga mitte Isobel Smith. Ta oli mitmeid kordi surma lävel, kuid tema usk jäi tugevaks ja ta tahtis edasi elada. Ta luges, kirjutas, õppis geograafiat ja õpetas teisi patsiente lugema ja kirjutama. Koos oma palatikaaslasega õppis ta aatomienergiat. Seal kohtas ta ka noort kena meest, kellega lootis abielluda ja kolida majja mägede lähedal. Ka kõige madalamas orus olles unistas ta edasi. 1948. aastal ta abiellus. Ta kirjutas raamatu „Soovin nagu võin“ („I Wish as I Might“) ja see avaldati 1955. aastal. Raamat oli kõigest heast, mis elu talle toonud oli ja raamatu müügituludest ostis ta omale maja mägede lähedal. Just nii, nagu ta unistanud oli. Traagiline elu? Isobel Smith saavutas kõik, mida tahtis, vaatamata kehvale lähtekohale. Haigevoodis unistas ta edasi, ta kasvas, õppis ja andis. „Seepärast me ei tüdi, vaid kuigi meie väline inimene kulub, uueneb seesmine inimene ometi päev-päevalt.“ (2Kr 4, 16) Pinnas eduks tuleb seestpoolt. 2Ms 10-12 Jh 2:12-25 Ps 131 Õp 26:7-9
