„Laisa hing igatseb asjata, aga virkade hing kosub.“ (Õpetussõnad 13,4)
1894.aasta sügisel sulges Guglielmo end oma tuppa. Ta oli kogu suve raamatuid lugenud ja oma märkmikku diagramme kritseldanud. Nüüd oli aeg tööle hakata. Iga päev tõusis ta vara ja töötas pimedani. Ta töötas nii palju, et tema ema hakkas muretsema. Guglielmo polnud suur mees, kuid nüüd oli temast järel vaid luu ja nahk. Ta nägu oli pilves ja silmad väsinud. Lõpuks tuli kätte päev, kui ta ütles, et ta tööriistad on valmis. Ta kutsus perekonna oma tuppa ning nupule vajutades hakkas alumisel korrusel kell helisema. Tema ema oli väga üllatunud, kuid isa mitte. Ta ei saanud aru, miks peaks nii lähedale signaali saatma. Guglielmo töötas edasi. Ta tegi oma instrumendile muutusi nii, et ta saaks saata signaali ühelt mäel teisele ja sealt veel edasi. Tema leiutis muutus aina paremaks, osalt tänu visioonile ja inspiratsioonile, kuid kõige enam tänu tema püsivusele. Guglielmo Marconit tunnustati kui juhtmeta telegraafi, raadio eelkäija leiutajat. Ta oli Nobeli preemia laureaat ja sai koha Itaalia senatis. Kui tahad seda, mis edukatel inimestel on, siis pead panustama sama palju kui nemad. 99% nende edust toetub visoonile ja raskele tööle. „Laisa hing igatseb asjata, aga virkade hing kosub.“ (Õp 13,4)
2Ms 7-9 Jh 2:1-11 Ps 29 P Õp 26:4-6
