„Ja õigluse vili on rahu.“ (Jesaja 32, 17)
Oleme oma heade ja halbade kogemuste summa. Võime lootusrikkalt arvata, et pole minevikus ebameeldivalt käitunud või leppida sellega, et nii oli. See, kuidas otsustame minevikule reageerida määrab ära meie saatuse. Oleme kõik pattu teinud. Sellele saame reageerida, paludes Jumalalt andeks ning edasi minnes või süütunde koorma all olles. Minevikus tehtu tagajärgede ees võib meis ka hirm kasvama hakata. Paljud inimesed kannatavad armukadeduse all, sest on ise varem petnud. Nad elavad hirmus, et ühel päeval lõikavad seda, mida kunagi külvasid. Mõned hakkavad oma partnerit vaimselt ja füüsiliselt halvasti kohtlema, et ära hoida seda, mida vältimatuks peavad. Kahetsedes peame uskuma Jumala Sõna: „Ja ma ei mäleta enam nende patte ega ülekohtutegusid.” (Hb 10, 17) Jumal ei mäleta ülestunnistatud pattu ja seepärast pole vaja seda korrata. Jumal ei taha seda üldse enam kuulda: „Aga kus need on andeks antud, seal ei ole vaja enam mingit ohvrit pattude eest.“ (Hb 10, 18) Ühest korrast piisab ja pole vaja kogu aeg sama asja kahetseda. Liiga palju inimesi raiskavad oma elu kahetsuse altarile ohvriande tuues. Jah, elama pead Jumala Sõna järgi ja kui seda oled teinud, siis seisa Sõnal, mis ütleb: „Ja õigluse vili on rahu, õigluse tulemuseks püsiv rahulik elu ning julgeolek.“ (Js 32, 17)
2Ms 19-21 Jh 3:22-36 Ps 89:1-14 Õp 26:17-19
