„Kui ma evangeeliumi kuulutan.“ (1. Korintlastele 9, 16)
Enne, kui kolmteist kolooniat Ameerikas üheks riigiks said, kuulsid neli viiendikku ameeriklastest George Whitefieldi jutlustamas. Teda kuulasid kümned tuhanded. Ta ei jutlustanud kirikus, vaid põllul ja väljakutel. Kui ta seda tegi, siis suri linn välja, sest kõik läksid teda kuulama. Ta sõitis kolmteist korda Ameerikasse, oli 782 päeva merel ja ületas Atlandi ookeani risti-rästi. Oma kolmekümne nelja aastase jutlustamise karjääri jooksul jutlustas ta 18 000 korda, andes evangeeliumi edasi rohkem kui kümnele miljonile inimesele. Oma jutluste ajal nuttis ta tihti, paludes inimestel Jeesus vastu võtta. Oma viimase jutluse andis ta Newburyportis, Massachusetsis 29. septembril 1770. aastal. Vaevalt püsti seistes jutlustas ta kaks tundi kuni kella kaheni öösel. Ta suri astmahoo järel. Tema sõber ja kolleeg John Wesley järelhüüe kõlas nii: „Oh, mida on kirik kannatanud selle ereda tähe loojumises, mis meie poolkeral nii hiilgavalt säras. Meil pole enam kedagi, kes tema asemele tuleks; mitte kedagi tema andidest; mitte kedagi, kes oleks nii kasulik kui tema.“ Mis Whitfiealdi tagant tõukas? Sama asi, mis Paulust: „Sest kui ma evangeeliumi kuulutan, ei saa ma sellega kiidelda, kuna see kohustus on pandud mu peale ja häda mulle, kui ma evangeeliumi ei kuuluta!“ (1Kr 9, 16) George Whitfield uskus sellesse, mida jutlustas ning elas oma usu järgi. Jumal ootab meilt sama. 2Ms 28-29 Jh 4:27-38 Ps 100 Õp 26:27-28
