Surev oma kepi najal.“ (Heebrealastele 11,21)
Piiblis on kirjas: „Usus õnnistas surev Jaakob Joosepi mõlemat poega ja kummardas Jumalat oma kepi najal.“ (Hb 11, 21) Iga kord, kui Jaakob Jumalat koges, siis lõikas ta noaga oma kepile ringi. Ringid algasid kepi alaosast ning liikusid ülespoole. Üks neist ringidest tähistas kindlasti ööd, mil ta Jumalaga võitles ja tema Jumal talle uue nime andis „Su nimi ärgu olgu enam Jaakob, vaid olgu Iisrael, sest sa oled võidelnud Jumala ja inimestega ja oled võitnud!” (1 Ms 32,28) Järgmine ring tähistas ööd, mil Jumal näitas talle redelit mööda taevasse ronivaid ingleid. Jaakobi kepile olid märgitud kõik tema kohtumised Jumalaga. Nüüd mõtle Suunemi naise loole teise Kuningate raamatu 4. peatükis. Naise poeg jäi äkitselt haigeks ja suri, nii et Eeliisa saatis oma kepi teener Geehasiga ette naisele teatama, et on teel. Kuid kui Geehas prohveti kepi poisi pea peale asetas, ei juhtunud midagi. Alles siis, kui Eliisa ise tuli, tõusis laps ellu. (vt 2 Kg 4, 32-35) Ei saa toetuda kellegi teise kepile. Ei saa toetuda kellegi teise Jumala kogemusele, vaid enda omale. Ja kui on aeg siit minna, siis saad toetuda vaid iseenda kogemusele Jumalaga. Seepärast on oluline elu jooksul koos Jumalaga kõndida, olla truu ja püsiv on vaimsel teel. Surres kepile toetudes oli Jaakobi sõnum, et Jumal, kes teda siiani hoidnud, kandnud ja õnnistanud oli, käib koos temaga tee lõpuni. Milline õnnistatud kindlus!
4Mo 11-13 Mt 7:1-14 Ps 37:25-31 Õp 11:5-6
