„Vennad, et meil on siis Jeesuse vere varal julgus sisse minna kõige pühamasse paika.“ (Heebrealastele 10, 19)
Martin Lutheril oli hea sõber Frederick Myconius, kes väga raskesti haigeks jäi ja surma äärel vaakus. Luther
kirjutas talle: „Ma käsin sul Jumala nimel elada, sest mul vaja sinu abi kiriku reformimisel. Jumal ei lase mul
kunagi kuulda teadet sinu surmast, vaid laseb sinul minust kauem elada. Palvetan selle pärast, see on minu
soov ja saagu minu soov teoks, sest soovin vaid Jumala nime ülistada.“ Me arvame, et Jumalaga peab tasakesi
rääkima, end tema eest alandma ega arva, et palvetama peab julgelt. Piiblis on kirjas, mida me tegema peame:
„Vennad, et meil on siis Jeesuse vere varal julgus sisse minna kõige pühamasse paika. Siis mingem Jumala ette
siira südamega usukülluses. Pidagem vankumatult kinni lootuse tunnistusest, sest ustav on, kes seda on
tõotanud. Ärge siis heitke ära oma julgust, mis saab suure palga! Teile läheb vaja kannatlikkust, et te Jumala
tahtmist täites saaksite kätte tõotuse.“ (Hb 10, 19;22- 23;35-36) Palve ei ole Jumala veenmine lahti laskma
millestki, millest ta lahti lasta ei taha. Jumal annab hea meelega. Ta lausa otsib võimalusi meie õnnistamiseks.
„Sest Issanda silmad jälgivad kogu maad, et võimsasti aidata neid, kes siira südamega hoiavad tema poole.“ (2
Aj 16,9) Palveta julgelt ning ole kindel, et Jumal teeb nagu lubanud on.
Mi 1-4 Mk 13:1-11 Ps 78:32-39 Õp 23:29-35
