„See on minu ihu, mis teie eest antakse. Tehke seda minu mälestuseks!” (1. Korintlastele 11, 24)
Armulauale peaks minema mitmel põhjusel. 1) et oleksid armuga täidetud. Keegi ei hakka taevas ütlema: „Vaata, mida Jeesus ja mina tegime.“ Kui peaksid oma patu eest ühe sendi maksma, siis oleksid koos Kristusega päästja. Milline solvang risti pihta. (Ef 2, 8-9) Hümnilaulik Horatio Spafford kirjutas: „Mu patt, selle imelise mõtte õndsus. Mu patt, mitte osa, vaid terve, on ristile naelutatud ning pole enam minu kanda. Ülista Issandat, ülista Issandat, mu hing!“ 2) et olla patule tundlik. „Inimene katsugu ennast läbi ja alles siis söögu sellest leivast ja joogu sellest karikast! Sest kes sööb ja joob, see sööb ja joob enesele nuhtlust, kui ta ei anna aru sellest ihust.“ (1 Kr 11, 28-29) Küsid selle peale, et kas siis, kui pattu teed ja armulauale lähed, jood vedelat hukkamõistu. Ei, oluline on viis, kuidas Jumala ette lähed. Peekrit armulaual ei pea vältima, oma patt tuleb üles tunnistada ning siis sügavast tänust juua. 3) et keskenduda Jeesuse tulekule. „Tõesti, ma ütlen teile, mina ei joo enam viinapuu viljast kuni selle päevani, mil ma joon uut Jumala riigis.” (Mk 14, 25) Iga armulaud on samm lähemale suurimale armulauale üldse – talle pulmale taevas. (Ilm 19,7) Kas Sina oled seal?
2Sm 17:14 – 19:43 Mt 26:1-13 Ps 109:1-15 Õp 17:27-28
