„Aga ma teen meeleldi kulu ja kulutan iseennast teie hingede heaks.“ (2. Korintlastele 12,15)
Inimeste aitamine pakub naudingut. Päeval teisi teenides võid õhtul rahus pea padjale panna ja rahulikult magada. Isegi, kui oled kogu senise elu isekalt elanud, ei ole hilja meelt muuta. Isegi Charles Dickensi tegelaskuju onu Scrooge avastas, et elurada saab muuta ja teiste jaoks head teha. Nii läks Alfred Nobeliga. Ta oli vapustatud, kui nägi ajalehes oma surmakuulutust. Tegelikult suri Alfredi vend, kuid toimetaja kirjutas venna nime asemel kogemata Alfredi nime. Nobel vandus seepeale, et elab ülejäänud elu, tunnustades rahu ja inimkonna jaoks tehtud häid tegusid. Nii sündis Nobeli Preemia. Elama hakkad siis, kui isekusest välja astud ja teisi märkad. Isekus ise on juba auhind. See ei sõltu teiste arvamusest. Selle põhimõtte järgi elas apostel Paulus: „Aga ma teen meeleldi kulu ja kulutan iseennast teie hingede heaks. Kui mina teid rohkem armastan, kas siis mind tuleb armastada vähem?“ (2 Kr 12,15) Nelja-aastast nähes eeldad, et laps on isekas. Neljakümneaastaselt aga seda ei ootaks, kas pole? Kõikidest iseloomujoontest kõige suurema ümbritsevat mõjutava toimega näib olevat isekus. Kui suudad isekuse maha panna ja andjaks saada, siis on kerged tulema ka ülejäänud voorused, nagu tänulikkus, armastus, austus, kannatus ja distsipliin.
2Mo 7-9 Lk 12:13-21 Ps 61 Õp 6:16-19
