„Sest mis kohtuga teie kohut mõistate, sellega mõistetakse kohut teiegi üle.“ (Matteuse 7,2)
Olles üks kohtumõistjatest, pea järgmist ajatut põhimõtet meeles: mida külvad, seda lõikad. „Ärge mõistke kohut, et teie üle ei mõistetaks kohut, sest mis kohtuga teie kohut mõistate, sellega mõistetakse kohut teiegi üle ja mis mõõduga teie mõõdate, sellega mõõdetakse ka teile!“ (Mt 7, 1-2) See on vastastikkuse seadus, mis tagab, et saad antu tagasi. Eelnev ei ole ähvardus, vaid lihtne seadus, nii nagu seda on näiteks gravitatsiooniseadus. Võid arvata, et oled lihtsalt aus ning inimese patud peavad nähtavaks saama. Tegelikult ei ole asi mitte Sinu aususes või nende patus, vaid Jumala Sõnas, mis keelab kohtumõistmise. Sinul võib õigus olla ja nemad võivad eksida, kuid Sina ei taha Sõnast üle astuda ega end ise kohtumõistetavate ritta seada. Mis siis, kui see inimene, keda tahad paljastada, juba on oma pattu tunnistanud ja Jumala andestuse saanud? Kõige hirmsam kohtumõistmine on nende pattude eest, mille Jumal on juba andestanud ja unustanud. (vt Js 43,25) Teiste üle kohut mõistes vaatame valesse suunda, enda puudustest mööda. Jeesus ütles: „Aga miks sa näed pindu oma venna silmas, palki iseenese silmas aga ei märka?“ (Mt 7,3) Mis iganes nende pind on, sellega tegeleb Jumal. Sinu palk on aga Sinu asi! Jeesus ütles ka, et „õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse.“ (Mt 5,7) Teiste üle kohut mõistmise asemel hakka parem oma armu kontole sissemakseid tegema. Aeg, kui sealt võtma pead, ei pruugi kaugel olla.
Na 1-3 Jh 6:1-24 Ps 85 Õp 24:11-14
