„Issand on mu valgus ja mu pääste, keda ma peaksin kartma? (Psalmid 27,1)
Milline lootus või abi on olemas ateistil või agnostikul? Mitte mingi. Kirjanik W. O. Saunders kirjutas ajakirjas American: „Tahaksin teid tutvustada ühele kõige üksikumale ja õnnetumale inimesele maailmas, inimesele, kes ei usu Jumalat. Võin seda teha, kuna olen ise selline. Minuga tutvudes tutvute ka agnostiku või skeptikuga oma läheduses, sest meid on igal pool. Ilmselt üllatab Sind fakt, et agnostik on armukade selle peale, et usud Jumalasse ja elusse peale surma ning tead, et kohtud oma lahkunud lähedastega paradiisis. Ta annaks kõik, et nii uskuda ja leida lohutust, kuid tema jaoks on olemas vaid haud ja mateeria jäävus. Peale hauda on tema jaoks olemas vaid protoplasma ja psühhoplasma lagunemine ning selles materialistlikus vaates ei ole ei rõõmu ega ülevust. Ilmselt üritab ta õnnelik välja näha, kuid ei ole seda. Vahete-vahel loodab ta leida toetuspunkti. Ka tema kannab risti. Elu on tema jaoks keeruline ja tundmatu ja ta hulbib silmapiirita ringi.” Kuid kui „Issand on mu valgus ja mu pääste, keda ma peaksin kartma?” (Ps 27,1)
