„Seepärast jätab mees oma isa ja ema.“ (Mt 19,5)
Vanemad, lugege seda kirja. „Kallis isa, tänu sulle kõigi nende kordade eest, kui sain su süles istuda ja mängu vaadata. Tänu kordade eest, kui viisid mind karnevali vaatama ja ostsid hotdogi. Mul on alati meeles see kord, kui mind läbi lume kandsid, sest mul oli nii külm. Oled mulle imeline isa olnud ja ma ei unusta sind kunagi. Olid hiljuti Suzie ja minu jututeemaks ning me arutasime, kuidas sul läheb. Peale kolimist ei ole me sind palju näinud. Kuid ühel päeval tuleme üllatusvisiidile. Hoolitse enda eest. Armastan sind! Sinu poeg.“ Kas pole armas kiri? On hea, kui oled end ette valmistanud ajaks, mil Sind enam vaja ei ole. Kui mitte, siis ootavad Sind ees kibedad tunnid, sest ühel päeval ei ole Sa enam nende jaoks nii oluline. Jumal andis Sinu lapsed Sulle tähtajaga. Luuletaja Kahlil Gibran on öelnud: „Nad sünnivad läbi teie, aga mitte teist /…/ Teie olete vibud, millelt teie lapsendagu elavad nooled lendu lastakse.“ (vt Ps 127,4). Lapsevanem olemine ei ole omamine, vaid haldamine. Sinu kõige olulisem ülesanne on anda neile armastust ja turvatunnet; reegleid, et nad targad oleksid, valgust, et nad näeksid edasi minna ja näidata õiget elamise viisi. Sinu järgmine ülesanne on nad maailma minekuks ette valmistada. Lase nad vabaks. Pühitse seda investeeringut, mille teinud oled, palveta nende eest ja küsi Jumala käest, mida edasi tegema pead. Nii on Jumal seda mõelnud.
1Kr 3-5 Jh 8:1-20 Ps 6 Õp 25:1- 7
