„Tema pärast olen ma minetanud kõik selle ja pean seda pühkmeiks, et saada kasuks Kristust ja et mind leitaks tema seest.“ (Fl 3, 8-9)
Enne Jumala antud elu avastamist käid läbi erinevate raskuste, mis aitavad Sul ajutise ja igavese vahet tundma õppida. Pauluse jaoks tähendas see kogu maise vara kaotamist. Teiste jaoks võib see olla lahutuslahing kohtus. Kui inimene, kes Sinu jaoks kõik oli, minema läheb, siis on Sul järsku alles vaid see, mis alguses. Iiob kaotas perekonna, abielu ja oma kodu. Siis mõistis ta, et me võime kaotada ajutise, kuid igavene jääb meile alles. Rikkus, sõbrad ja kuulsus on ajutine, kuid Sinu iseloom ja usk Jumalasse püsivad. Piiblis on kirjas: „Siis Iiob kummardas ja ütles: „Issand on andnud ja Issand on võtnud; Issanda nimi olgu kiidetud!”“ (Ii 1, 20-21) Tõeline ülistus sünnib ohvrialtaril. Ülistus on altarile panna midagi, mille arvasid olevat enda oma, aga mis tegelikult Jumalale kuulus. Vaata Abrahami altarit – Jumal ei lubanud tal Iisakut ohverdada. Ta tahtis teada, kas on midagi, mis Aabrahamile Jumalast olulisem on. Selliselt jõuad kohta, kus saad paluda: „Issand, siin on minu pahameel ja andestamatus, mu vajadus muljet avaldada, mu aeg, anded ja aarded. Siin on kõik, mis mind sinust eraldab. Sa ei pea neid minult ära võtma, ma annan nad hoopis rõõmuga sinule, et olla see, kes sina tahad, et ma olen. “ Kas oled valmis seda palvet lugema? See ei ole lihtne, kuid muudab Sinu elu.
1Sm 16-17 Mt 27:32-44 Ps 68:1-18 Õp22:1-5
