Jeesus ütles neile: „Tulge omaette üksildasse paika ja puhake pisut!”“ (Mk 6,31)
Räägitakse, et apostel Johannesel oli nurmkana, kelle eest talle hoolitseda meeldis. Ühel päeval külastas jahimees teda ning oli üllatunud, leides Johannese linnuga mängimast. „On üllatav leida sind eest sellise meelelahutusega tegelevat, kui evangeeliumi jagamisega nii palju tööd on.“ Johannes vastas: „Kas sinu vibu on kogu aeg laskevalmis?“ „Ei, ei ole. See ei oleks tark, sest vibu saaks sellest kahju.“ Apostel noogutas tema vastuse peale ja ütles: „Minuga on sama. Seepärast lõdvestan ka mina oma mõtteid.“ Ka Jeesus kutsus jüngreid omaette olema ja puhkama. Piiblis on kirjas, et inimesi oli nii palju, et Jeesusel ja tema jüngritel ei olnud aega isegi süüa. Järgi tema eeskuju. Ühel suvel teatas pastor, et ta ei kavatse puhkusele minna, kuna saatan ei puhka kunagi. Mõned koguduseliikmed naersid, teised arvasid, et see on väga „vaimne“ otsus. Üks liikmetest läks aga koju ja uuris, kas Jeesus ka nii tegi. Ta avastas, et Jeesusel oli oma kolmeaastase tööperioodi jooksul kümme puhkuseperioodi, lisaks ööuni ja sabbat. Järgmisel pühapäeval küsis see liige pastorilt: „Kas järgid Jumalat või saatanat?“. Puhkus on meile vajalik, sest siis saame uut energiat ja kasvatame oma kõige olulisemaid suhteid. Puhka!
1Sm 20:30 – 23:29 Mt 27:57-66 Ps 60 Õp 22:7-11
