„Eelija oli meiesugune inimene.“ (Jaakobuse kiri 5, 17)
Eelija oli nii suures meelehärmis, et tahtis oma elu lõpetada. Kõik see juhtus suure läbimurde järel. Eelija oli just Karmeli mäel Jumala tule alla kutsunud ning liikus nüüd ülevast meeleolust meelehärmi. Unustame, et ka edu töös ja sügav pühendumus selle vastu kurnab meid vaimselt, emotsionaalselt ja füüsiliselt. Kui oled eesmärgile pühendunud inimene, kel on endale raske piire seada, siis pane tähele järgmist: 1) tegi üleväsimus Eelija lühinägelikuks. Ta oli just 850 valeprohvetist jagu saanud (vt 1 Kg 18,19) ja põgenes nüüd ühe naise eest. Väsimus võtab julguse ja kustutab usu. Väsimus moonutab meie mõtlemist ning hägustab Jumala jõudu ja lubadusi. Vaimne väsimus koos füüsilise koormusega on halb kombinatsioon ning sünnitab lootusetust ja paneb meid arvama, et rohkem võimalusi ei ole. 2) pani hirm Eelija end teistest isoleerima. Eelija jättis oma teenri ning läks üksinda tühermaale, öeldes seal Jumalale: „Mina üksi olen üle jäänud ja nad püüavad võtta mu hinge.” (1 Kg 19,10) Sellel hetkel oli Eelija väga halvas seltskonnas, nimelt enda omas. Meelehärmis olles pole vaja end teistest eraldada. Just siis tuleb nii Jumala kui teiste abi otsida ja nende lähedusse hoida. Isegi Paulus vajas abi. „Sest tõesti, kui me tulime Makedooniasse, ei olnud meie ihul mingit hõlpu, vaid meid vaevati igati – väljas olid tülid, sees kartused. Aga Jumal, kes julgustab alandlikke, on meid julgustanud Tiituse tuleku kaudu.“ (2 Kr 7, 5-6) Selle asemel, et üksi olla, pöördu kellegi poole ja otsi abi. Ära lükka edasi, vaid tegutse!
2Mo 13-15 LK 12:35-48 Ps 66:13-02 Õp 6:23-25
