„Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.“ (Psalmid 119, 105)
Patriarh Iiob ütles: „Ma andsin ju oma silmadele seaduse. Kuidas ma võiksin siis vaadata neitsi poole?“ (Ii 31,1) Iiob ei saanud oma ümbrust ja selle kiusatusi kontrollida niisamuti, nagu meie ei saa seda teha. Ometi on tema sõnades vajalik õpppetund. Kokkulepe või Iiobi sõnul seadus on lubadus, mis on antud usus, et seda peetakse. See on ususamm, mille astud enne, kui tead, millised olukorrad ette tulevad. Piiblis on kirjas, et „õige jääb usust elama,” (Rm 1, 17) mitte oma püüdluste pärast. Usk on Jumala nähtavale tahtele rajatud ning meie peame Jumala tahtega nõustuma ning mõistma, et vaid tema jõu läbi saame oma lubadust pidada. Inimese isekas iseloom võitleb Jumala käskude vastu. Meil on eduks vajalik iseendas olemas seepärast, et Püha Vaim elab meis. Kui arvad, et ei tunne end veel piisavalt kindlalt selleks, et Jumalale kuuluda, siis ei juhtu see kunagi. Kui astud usus ja tunnistad oma nõrkusi, siis annab Püha Vaim Sulle vajamineva jõu. Seepärast, olles teinud usus kokkuleppe, sai Iiob öelda: „Ma andsin ju oma silmadele seaduse. Kuidas ma võiksin siis vaadata neitsi poole?“ (Ii 31,1) Kuid kas poleks parem üldse mitte kokkulepet teha, kui see teha ja siis seda mitte pidada? Ei, sest kõik meie eksimused on Jeesuse verega kaetud. „Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust.“ (1 Jh 1, 9) Kahetsemine toob andestamise ja uue alguse!
2Kr 9:1 – 11:15 Mt 25:22-30 Ps 24 Õp 21:1-2
