„Ma rõõmustasin, kui mulle öeldi: „Lähme Issanda kotta!”“ (Psalmid 122,1)
Ülistus. Ülistuserajal kõndides nõustud laulikuga, kes kirjutas: „Ma rõõmustasin, kui mulle öeldi: „Lähme Issanda kotta!”“ (Ps 122,1) Sinu sees vabaneb miski, kui hakkad ülistama. Sinu süda avaneb ja Sa ärkad ellu. Mõnikord naerad ja mõnikord nutad, sest Jumal on ligi. Sellel teel olles ole ettevaatlik järgmise osas: 1) ära mõista hukka neid, kes väliselt ei ole nii väljendusrikkad kui Sina. Mõned neist on üles kasvanud kirikutes, kus isegi sõrme ei tohtinud püsti tõsta – kätest rääkimata. 2) ära otsi ülistusest „pilves“ olemist. C. S. Lewis kirjutas patust, mis on nõuda Jumalalt mingi kogemuse või emotsiooni taasloomist. Ta kirjutas, et kõigist meie palvetest täidab Jumal kõige vähetõenäolisemalt selle, sest see viid kogemuse, mitte kogemusi andva Jumala ülistamiseni. Muusika võib olla imeline viis ülistada. Kuid kuna muusika puudutab meie tundeid nii sügavalt, siis võime hakata ootama, et see meis teatud tundeid tekitaks ja neist sõltuvaks muutuda. Selliselt puhul peaksid Jumalat mõnda aega ilma muusikata ülistama, selleks, et ülistus põhineks Jumalal, mitte muusika võimel Sind pilvedesse lennutada. Juurde peaksid lugema ka Kirjasõna, et Su süda oleks sügavale Jumala tundmisesse kinnitatud. 1 Sm 16-17 Mt 23:1-12 Ps 64 Õp 16:27-30
