„Et me ei loodaks endi, vaid Jumala peale.” (2. Korintlastele 1,9)
Haiitil misjonäridena teeninud mehed kohtasid üheksateistkümneaastast noort meest, kes sügavalt Kristust armastas. Nad kutsusid noore mehe endale Ameerikasse külla ning maksid ta reisi eest. Noormehele tundus, et ta oli hoopis teises maailmas. Ta ei olnud kunagi linade vahel maganud, ta ei olnud kunagi kolm korda päevas süüa saanud, majas kanalisatsiooni näinud ega hamburgerit maitsnud. Kui tuli aeg tagasi sõita, küsiti tema käest, mida ta reisist arvas. Noormees vastas: „Olen väga siin olemist nautinud. Kuid ootan koju naasmist. Teil siin on kõike nii palju, et ma hakkan tasapisi kaotama oma igapäevast sõltuvust Kristusest.” Paulus kirjeldas oma reisi Aasiasse, kirjutades: „Meid ahistati, meid koormati üliväga üle meie jõu, nii et me koguni kahtlesime oma ellujäämises.“ (2Kr 1,8) „Mille tagajärjel nad enam ei lootnud endale, vaid Jumalale.“ (vt 2 Kr 1,9) Jumal tahab, et oleksid paigas, kus tema peale loodad. Ta tahab, et kasutaksid tema antud ande ja vahendeid, kuid ta tahab, et loodaksid vaid tema peale. Ainult siis saab ta anda Sulle kõik, mida ta anda tahab, sest siis oled avatud, valmis ja piisavalt küps tema antu vastuvõtmiseks. „Looda Issanda peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele! Õpi teda tundma kõigil oma teedel, siis ta teeb su teerajad tasaseks! Ära ole iseenese silmis tark! Karda Issandat ja tagane kurjast!” (Õp 3, 5-7)
Ap 27-28 Mt 5:27-37 Ps 35 Õp 11:19-21
