„Üksnes sinu vastu olen ma pattu teinud.“ (Ps 51,6)
Meil on vaja patule uut moodi vaadata ja seda uuesti mõista. Kirjanik John Ortberg ütles nii: „Eitamine on patu osa. Sellega käib kaasas teatud moraalne müoopia ehk lühinägelikkus.“ Vaid läbi Jeesuse silmade näeme pattu selgelt. Laulik palvetas: „Üksnes sinu vastu olen ma pattu teinud.“ (Ps 51,6) Üks kristliku ülikooli professor sõnastas seda nii: „Olen oma õpilaste vastu meeldiv ja viisakas oma kolleegide vastu. Ma armastan oma perekonda, ei varasta, ei peta, ei kasuta narkootikume ega ropenda. Ma kasutan regulaarlselt hambaniiti. Aga kui endale sügavalt silma vaatan, siis tean, et minu sees on kibedus, ma püüan oma aega endale hoida ning põlgan teisi, sest nad segavad mind. Ma olen edev ja mind huvitab väga, mida teised minust arvavad. Olen oma seksuaalsusega maadelnud ning silmade ja südamega aplalt ringi vaadanud. Ma näitan välja, et kuulan, aga ei tee seda tegelikult. Mõtlen pigem suur kui hea olemisele. Näin vaimsemana kui tegelikult olen. Ma olen katki ja minu ainus lootus on Jumala arm.“ Kui Jesaja nägi Jumalat troonil istumas, siis hüüdis ta: „„Häda mulle, sest ma olen kadunud!“ Siis lendas mu juurde üks seeravitest ja tal oli käes elav süsi, mille ta oli pihtidega altarilt võtnud. Ja ta puudutas mu suud ning ütles: „Vaata, see puudutas sinu „huuli ja su süü on lahkunud ning su patt lepitatud.““ (Js 6,5-7) Arusaam, et oleme pattu teinud, võib olla kui õrn puudutus või tormikeeris, mis meid ümber lükkab. Kõige olulisem on meie vastus. Ükskõik, kui tihti Sa kukkunud oled või kui rängasti eksinud, siis on Jumala arm Sinu jaoks olemas, kui soovid uuesti alustada ja selle vastu võtta. 2 Kn 6:1-7 Mt 14:22-33
