Tõelist pühadust mõistes

„Issandale pühitsetud!” (Sk 14, 20)

Pühaks peaks alati Jumalat pidama. Kui hakkame inimesi pühaks pidama, siis on see vaid uhkus ja väljamõeldis. Jeesus mõistis variserid hukka nende motiivide, mitte pühategude pärast. Nad elasid erinevate reeglite järgi ning hoidsid silma peal nendel, kes ei elanud reeglite järgi ning ütlesid neist seepärast lahti. Mõned meist on üles kasvanud kodudes ja kirikutes, kus nii käituti ja iga kord kui kuuleme sõna „püha“, tunneme endal kristlaste hukkamõistvaid pilke ja väljasirutatud sõrmi. See ei ole Piibli pühadus, vaid inimeste väänatud tõde. Jumal vihkab seda ja Piiblis mõistetakse see hukka. Tõelise pühaduse mõistmiseks tuleks mõelda sõnale „reostamine“. See on iga haigla kõige esmane mure. Seepärast tahavad arstid, et nende tööriistad steriliseeritakse, seepärast kantakse kaitserõivastust ja temperatuuri hoitakse tasemel, mis bakterite levikut pidurdab. Püüa nüüd eelnevat vaimses võtmes vaadata. Tõeline pühadust ei isoleeri Sind maailmast, vaid selle reostusest. Paulus kutsus Korindi kogudust korrale: „Igaüks võtab sööma asudes ette omaenda toidu ja mõni jääb nälga ja mõni on joobnud.“ (1 Kr 11, 21) Paulus kõnetas nende vaimselt lohakat ja kõigega leppivat suhtumist. „Seepärast ongi teie seas palju nõrku ja põduraid ning paljud on surnud.“ (1 Kr 11, 30) Mida siis teha? Pea Jumalat pühaks! 4 Mo 3:1 – 4:33 Mk 4:26-41 Ps 144:9-15 Õp 10:22-23

 

Reklaam

  • STP Arhiiv


  • Nüüd saab meid toetada ka Paypal'i kaudu.


  • Kommenteeri saadet