See juhtus aastaid tagasi jõululaupäeval. Olin oma tööde ja tegemistega nii ummikus, et jõudsin kingitusi ostma 24.detsembri pärastlõunal. Kuna aega oli napilt, teadsin, mida ja millisest poest ma ostma lähen. Seepärast viis mu tee Kalamajja ühte kauplusesse. Sealt olin planeerinud minna jalgsi Linnahalli, kus tollal peeti jõululaata. Õues kiskus juba hämaraks. Tänavad olid inimtühjad. Lund polnud. Tuuleiilid pühkisid iiliti rahesegu laiali. Mina astusin üsna tempokalt oma eesmärgi suunas. Eemalt nägin liginemas täiskasvanut lapsega. Kui me tänaval kohakuti jõudsime, pöördus naisterahvas minu poole. Ta seletas, et oli väikese poisi leidnud tänavalt ja temalgi on jõululaupäevaks omad plaanid. Ma tundsin, et naisterahvas tahaks meeleldi selle lapse ja kogu probleemi minu kaela veeretada – võib-olla see polnudki nii – aga ma otsustasin, et mina ei hakka oma niigi pingelisesse ajagraafikusse ootamatut probleemilahendust mahutama. Ütlesin, kus asub kõige lähem politseijaoskond ja soovitasin sinna minna – see oli nii viie minuti tee kaugusel. Samas kükitasin lapse ette ja küsisin tema nime. Milleks ma seda tegin, ei oska seletada. Paraku ütles poiss oma nime veidi segaselt, nii et ma pidin veelkord tal oma nime laskma korrata ja see nimi jäi mulle ehk kordamise tõttu ka meelde. Uurisin veel, kus ta elab ja sain vastuseks, et siinsamas – ema-isa olid läinud kuuske tooma ja tema ei mallanud toas oodata ning tuli natukeseks välja. Paraku ei leidvat ta nüüd oma kodupaika.
Suunasin naisterahva politseijaoskonna poole ja tormasin oma teed. Häbi oli, sest väikese lapse mure leida kodu ja vanemad on tegelikult tõsine lahendust vajav probleem. Mind surus teadmine, et on ju jõululaupäev ja inimlikkuse mõõde võiks ka minu käitumises enam avalduda. Tundsin end tehtu pärast kehvasti. Reaalsus oli, et paari tunni pärast pidi meile koju, Lasnamäele, jõudma jõulutaat ning kingitused, mida ta jagama pidi, olid minul veel ostmata. See oligi mu õigustus oma käitumisele ja ma palusin Linnahalli poole tõtates Taevaselt Isalt andestust, nö käigu pealt, et on küll oma osavõtmatuse pärast häbi, palun anna andeks – oleksin võinud olla osavõtlikum ja abivalmim, aga kuidas ma selle poisikese pereliikmete kokku viimine on mulle võimatu.
Jõudsin jõululaadale, astusin melu sisse ja kuulsin valjuhääldist teadet, et otsitakse üht poisslast. Tundemärgid, mida kirjeldati, sarnanesid tollele lapsele, keda ma äsja olin tänaval kohanud. Läksin siis infolaua juurde ja teadsin öelda poisi nime. Selgus, et too tänaval kõndinud laps oligi laadamöllus otsitav poisike. Nimi ja riietus klappisid. Ma sain vaid lisada, et laps viidi politseijaoskonda. Infotöötaja valis telefoninumbri ning talle vastati, et just praegu astus sarnane laps nende uksest sisse.
Küsisin veel, et lapse jutu järgi olevat vanemad kuuske ostma läinud ja et kodukoht on siinsamas. Selgus, et selle pere kodu oli Sakus.
Jõulud on kodu- ja perekeskne pidu. Tookord sai üks pere taas kokku ja ega nemad ei teagi, mida ma nende taas kohtumises kogesin.
Armas lugeja, Sinu käes on Raadio 7 väljaanne, mis jagab kogemusi, mida meie ehk pole ise läbi elanud. Kuid me võime alati teiste tehtust ja läbielatust õppida. Soovin, et iga uus päev avaks Sulle uued võimalused kogeda, et maailm on võrratult mitmekesisem kui esmapilgul hinnangut andes arvame.
Sel aastal oleme lindistanud rohkesti jõulumälestusi, mida jagame teiega eetri vahendusel juba advendiaja algusest. Esimestel nädalatel harvemini, aga mida lähemale jõululapse sünnile, seda enam toome kõuluotuse ja rõõmu meeleolu kuulajateni nii sõnas kui muusikas.
