Uudised

Kevadel  tehakse eelmise aasta kokkuvõtteid. Kirikurahvaski nimetab neid avalikke aruandmisi kiriku koguna erinevalt. On see siis Kevadkonverents  nagu on tavaks Eesti Kristlikul Nelipühi Kirikul või traditsioonilisema nimega sinod nagu on tavaks Eesti Evangeelsel Luteri Kirikus. Kohtumise sisu on sarnane: tehakse tegevuskokkuvõte lõppenud aastast, räägitakse finantsküsimused selgeks, antakse hinnang, tänatakse tublimaid ja valitakse aasta parimad. EELK Tallinna praostkond pidas sinodit. Koguduse tegusast aastast tõsteti eriti esile muusikaelu ja kristlike koolide tööd. Koguduse liikmesannetajate arv langeb, kuid annetuste kogusumma suureneb. Praostkonna aasta teoks valiti Viimsi kiriku uue oreli valmimine.

TÄNAPÄEVA UUS TREND

Tänapäeva uus trend, mis enam ja enam kogub populaarsust, on paastumine. Erinevalt kirikukalendris märgitud aegadest, valivad  paastust huvitatud ajad paastumiseks vastavalt oma soovile. Paastuga tegelevad spetsialistid ütlevad, et paastu võib pidada millal tahes, kuid kõige soovitatavam on see siiski puhkuse ajal. Soovitavalt soojal aastaajal – siis on paastuga kahjuks alatihti kaasnevat pidevat külmatunnet kergem taluda. Sageli arvatakse, et paastumine on toidust loobumine kehakaalu vähendamiseks. Kas see on nii ?

Alljärgnevalt noppeid mitmetelt toitumisspetsialistidelt.

„Ühest vastust paastumise kasulikkusele-kahjulikkusele anda ei saa ja suhteliselt raske on vastata, kas see on kasulik või kahjulik,” ütleb portaali Powerman toitumiskonsultant Karl Saar.
“Rida teadusuuringuid lubab eeldada, et teatud juhtudel võib pikaajaline 0-dieet ehk paast omada positiivset toimet. Küsimus on selles, mis puhul on see näidustatud ja mis puhul mitte. Ilma adressaadita paast on minu arvates väga kahtlane ja avantüristlik ettevõtmine. Mis puudutab väidet, et paast “puhastab” organismi, siis siiani pole mul õnnestunud tutvuda ühegi tõsiselt võetava väidete kogumiga, mis lubaks seda tõsiselt võtta.”

„Kui inimene kogeb tänu paastumisele end energilisema ja elujõulisemana, pole tervele täiskasvanud inimesele paastuks mitte mingeid vastunäidustusi,” ütleb Helsingi Avatud Ülikooli õppejõud Eeva Voutilainen. Ta rõhutab: „Teadusuuringud ei tõesta väiteid, nagu puhastaks paastumine keha nn mürkidest. Muidugi väljutatakse kehast paastu ajal neid paljuräägitud šlakke, kuid neid eraldub kehast ka väljaheidete, higi ja isegi hingamisega.”
“Paastu mõju organismile on siiski ühekordne. Kui inimese elustiil ei muutu, tulevad kaotatud kilod kahekordse kiirusega tagasi,” hoiatab ta.

„Ülekaalulisel inimesel on organismis rohkelt liigset rasva ja ka vere rasvasisaldus kõrge. Paastumisega võib sellest liigsest rasvast vabaneda. Paastu ajal on inimese ainevahetus valikuline: organism võtab energiat vere ja sidekudede liigsetest rasvadest ja proteiinivarudest. Organismile esmatähtsad koed, nagu aju- ja närvirakud, süda ja siseelundid säästetakse“, ütleb toitumisterapeut Jouko Pursiainen.

Samas tõdevad nii Pursiainen kui ka Voutilainen: lühiajaline, kuni nädal kestev paastumine keha lihasmassi märkimisväärselt ei kahanda. Müüt on ka see, nagu oleks paastupidamine hea meetod kaalulangetamiseks: paastuaegsest kehakaalu langusest tuleb vaid kolmandik liigse rasva kaotuse arvelt, ülejäänud kaks kolmandiku jääb vedeliku- ja lihasmassi kaotuse arvele. Paastu ajal kaotabki keha märkimisväärses koguses vedelikku, sest organismi talletuv süsivesinik glükogeen seob põledes palju vedelikku.
„Paastumine on aja mahavõtmise ja enese taastamise aeg. Vaimne puhastumine on paastumise juures kõige olulisem,” kinnitab taimeterapeut Mercedes Merimaa.

„Kui saame paastudes hingelise ja emotsionaalse tasakaalu tagasi, reguleerub organismis ka kõik muu. See ei ole paastumine, kui nälgid ja oled samal ajal hingeliselt traumeeritud oma tühja kõhu tundest. Näljakannatamine on vastuolus paastu algideega. Mida rohkem end psühholoogiliselt traumeerime, seda kehvem on tulemus.” selgitab Merimaa.

Osaliselt kasutatud materjale Kaire Kenki artiklist http://toidutare.ee/toidust/toit_kui_ravim/DC1B/

Kuula lisaks  saateid sarjast Ole terve!

Paastumine õigeusu ja katoliku kirikus

Tänapäeval pööratakse paastumisele kõige rohkem tähelepanu õigeusu ja katoliku kirikus. Suur paast algab tuhkapäeval, päev pärast vastlapäeva, ning kestab esimese ülestõusmispühani. Paastu ajal välditakse liha-, piima- ja munatoite. Katoliiklikus maailmas on täielikud paastupäevad tuhkapäev (paastuperioodi esimene päev) ja suur reede. Neil päevadel ei sööda üldse, või kui, siis ainult vett ja leiba.

Kõik kolmapäevad ja reeded liha ning piimata

Miks on paast õigeusu kirikus nii tähtsal kohal? „Vene ühiskonnas on aastasadu olnud kloostrielu mõju väga tugev ning ilmalik maailm paljud kloostrielureeglid üle võtnud. Meile, Eestimaa õigeusklikele on suure paastu ajal kala lubatud vaid palmipuudepühal ja paastumaarjapäeval,“ selgitab Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku preester Mattias Palli.

Paast luterlikus kirikus

Nüüdisaegne Eesti Evangeelne Luterlik Kirik suhtub paastutraditsiooni leebemalt, säilitades vaid reedese kohustusliku täispaastu ning lihast ja piimatoodetest loobumise muudel paastupäevadel.

Küsimus pole mitte niivõrd menüüs, kui sisemises hoiakus. Paastuaja tegelik mõte on enese igapäevaharjumuste, ka mõttetult pillava ning luksusliku elu piiramine teiste aitamise nimel. Paastu-ajaks võib loobuda ka muust kui teatud toitudest. Näiteks suitsetamisest, telerivaatamisest, hilisest ärkamisest, kõikvõimalikest pisinõrkustest.

„Katoliku kirikus praktiseeritavad reedesed lihavabad päevad, mida nimetatakse abstinentsiks, (ld k paast, omakasupüüdmatus) on meditsiini seisukohalt igati tervitatavad,“ ütleb Põhja-Eesti Regionaalhaigla arst-pastor Jüri Raudsepp. „Me ei tohi unustada, et meie seedetegevus kulgeb eellastelt päritud igivanade füsioloogiaseaduste alusel ajast, kui inimesel polnud võimalik iga päev toitu leida ja ta pidi paastuma. Need olid seedetegevusele vajalikud puhkehetked. Seda silmas pidades näivad kiriklikud paastukorrad arvestavat meie seedeelundite füsioloogiaga,“ lisab ta.

Raudsepa väidet kinnitab ka preester Mattias Palli: „On küll avaldatud kahtlust, nagu võiks inimesel seitsmenädalase paastu ajal tekkida valkude defitsiit, kuid mina seda ei usu. Õigeuskliku paastuaegne menüü on toitev ja täisväärtuslik – päevalilleõli, aedvili, seened, tangained. Ja muidugi leib. Vene köögi paastutoitudega tasuks igal huvilisel lähemalt tutvust teha. Pealegi on ilmalik meditsiin mõõduka paastu kolesterooli alandava toime juba ammu tõestanud.“

Artiklis on kasutatud materjali www.hkhk.edu.ee/usundid/Paastumine_kristluses.doc

Kuula  ka saadet kirikurahva  paastust ja paastumisetähendusest. Eetris 14.03.2018. kell 22.00 sarjas ,,Mõttekoda”. Stuudios EELK Tallinna Jaani koguduse   diakon Annely Neame ja toimetaja Helle Aan.

Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud jutluses Paide Püha Risti kirikus meenutas Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) peapiiskop Urmas
Viilma hetki, mil Eesti tõusis endisest unustatud maanurgast väärikaks innovaatiliseks väikeriigiks Euroopa rahvaste peres. Kuna Eesti e-riigina on olnud maailmas teerajajaks ja omamoodi pioneerriigiks, siis võiks Eesti innovaatilist omanäolisust nimetada estovaatilisuseks.

Urmas Viilma sõnul muudab Eesti rahvaarvu väiksus meie riigi haruldaseks ja kalliks. „Tänapäeval kuulub nii tillukese rahvaarvuga riik, nagu seda on
Eesti, teiste riikide seas tõeliste harulduste hulka. Eesti on rariteetriik ja eestlased rariteetrahvas,“ ütles peapiiskop. Tänu oma visadusele oleme
siiski suutnud tagasi võtta väärika väikeriigi koha Euroopa rahvaste seas.
„Eesti rahvuslikuks edulooks on kahtlemata meie haridussuutlikkus ja uuendusmeelsus, mis on lubanud valmida meist Euroopa 500-aastase
reformatsiooniõunapuu ladvaõuna,“ sõnas Viilma.

Oma jutluses tõdes kirikupea, et ei maksa siiski luua illusioone, et kolmest küljest veega piirnev Eesti on ja jääb eestlaste kui põlisrahva
reservaadiks. „Sest kui me tahame ennast kaitsta rahva ja riigina, ei ole see tänapäeval enam mõistlik vabatahtliku getostumise meetodil. Samal ajal
tuleb mõista, millised on aruka avatuse kõrval alternatiiviks oleva piirideta avatusega kaasnevad ohud, et ühel hetkel ei oleks me Euroopas
lahustunud Eesti ning Eesti Vabariigist ei saaks eestivaba riik“.

Peapiiskopi sõnul on Eesti rahva kestmajäämise eelduseks arukas avatus koos rahvuslike ja meile omaste traditsioonide ning väärtuste hoidmise, toetamise
ja teistele tutvustamisega: „Meil ei ole vaja olla uus põhjamaa! Eesti rahvas on õnnelik, kui ta saab olla Euroopas omanäoline ehk eestinäoline.“

Peapiiskop Viilma tõdes, et kuna Eesti e-riigina on juba maailmas teerajajaks, omamoodi pioneerriigiks, siis võiksime Eesti innovaatilist
omanäolisust nimetada estovaatilisuseks. „Estovaatilisus tähendab vastutustundlikku uuenduslikkust. Sellega kaasneb innovaatilises
arendustegevuses teadliku vastutuse võtmine rahvusliku pärandi, identiteedi, keskkonna, kultuuri, kõige selle eest, mis aitab säilitada uuenduste käigus
oma nägu,“ lausus Viilma. Peapiiskop lisas: „Vastutustundliku innovaatika eestkõneleja roll võimaldaks senise e-riigi mudeli propageerimisele lisaks
olla Eestil mitte ainult „maa soolaks“, nagu Jeesus kutsub üles oma jüngrid olema, vaid „Euroopa soolaks“. Võibolla isegi „maailma soolaks“! Eestil on
suur potentsiaal olla valminud ladvaõuna viljakaks seemneks, millest kasvab suur ja võimas vastutustundliku teadusarenduse ja innovaatika puu.“

Urmas Viilma sõnul ei koosne tõeline tarkus ainult teadmis- ja teaduspõhise õppeprotsessi läbi omandatud haridusest, vaid lisaks teadmistele ka sellest,
mida saame tunnetuslikult omandada ja õppida esivanemate kogemustest, sealhulgas pärandist, mille oleme minevikust kaasa võtnud rikka vaimse ja
vaimuliku pagasina. „Nagu õnn, pole ka armastus mõõteriistadega mõõdetav. Ometi tunneme tänasel pidupäeval riigi ja rahvana nii õnne- kui
armastustunnet,“ nentis peapiiskop.

Kirikujuhi sõnul on Eesti riigi tõusmine tuhaasemelt olnud üks Jumala imedest ja tema lakkamatu õnnistuse nähtav märk, mis tähendab, et õnne- ja
armastustunde kõrval on oluline ka tänutunne. „Otsigem oma südamest välja ja laskem ilma häbenemata välja paista tänutundel Looja vastu, kes on meid siia
maanurka sajandite jooksul kokku kogunud ning tänasel päeval ka Eestimaa südamesse Paidesse tänujumalateenistusele koondanud,“ lõpetas peapiiskop
Viilma Eesti iseseisvuspäeva jutluse.

Regina Hansen
Avalike suhete spetsialist

EELK Konsistoorium

Armas Eestimaa rahvas!

On möödunud sajand ajast, mil Eestimaa Päästmise Komitee päevakäsu kohaselt helisesid kirikukellad ning pühakodades ja koolides loeti ette Eesti Maapäeva Vanemate Nõukogu „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“ Eesti iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks kuulutamise kohta. Aeg oli täis saanud. Sajandeid rahva südames püsinud unistus oli täitumas.

Kutsume üles austuses ja tänus meenutama ja meeles pidama Eesti iseseisvusele teed rajanud isikuid, sündmusi ja olukordi, sest minevikku teadmata on tume ka tulevik. Seejuures ei tohi me unustada oma rahva kristlikke juuri, mis ühendavad Eestit kogu Euroopa kultuuriga. „Kiri algab kirikust, rahvas algab raamatust“, on tõdenud Hando Runnel. Sellesse pärandisse kuuluvad eestikeelne Piibel ja lauluraamat, rahvakool ja vaimulik ärkamine teerajajana rahvuslikule ärkamisele, rahva teenimisele pühendunud vaimulikud juhid nagu Eisen, Jannsen, Hurt, Reiman, Kõpp, piiskop Platon ja teised eri uskkondade hingekarjased. Evangeelium andis julguse ja teadmise, et me ei ole „enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed“ (Ef 2:19). Meist oli saanud „riigirahvas“ veel enne omariiklust. President Lennart Meri sõnadega: „Meie kirik juhtis meid meie hingelisele ja vaimsele iseseisvusele. Ilma kirikuta poleks olnud Eesti Vabariiki, ilma Eesti Vabariigita ei oleks täna olnud Eesti rahvast.“

Kutsume üles kasutama seda vaimulikku pärandit, et lahendada targalt ja vastutustundega tänase Eesti probleeme. Peame suutma eristada asju, mis on meid kandnud senini ja viivad ka edasi ning mida apostel Paulus võtab kokku sõnadega „usk, lootus ja armastus“, asjadest, mis edasi ei vii, mille puhul tuleb alustada otsekui nullist, seades silme ette kõrged aated ja ideaalid. Pole paremat tagatist riigi ja rahva püsimiseks kui kõlblus – suutlikkus üksteist armastada ja austada, jääda ausaks ja ustavaks tõele, säilitada sirgeselgsus ja identiteet, lasta alusväärtused nagu Jumal, perekond ja isamaa saada südametunnistuse kompassiks. Kas ei vaja me just sellist vaimulikku uuenemist, inimese vertikaalset mõõdet? Seades ajatute ideaalide ja igavese õndsuse asemel sihiks üksnes maise õnne ja materiaalsed hüved, on raske ühiskonna probleeme objektiivselt hinnata ja nendega toime tulla. Tähistades oma riigi suurjuubelit paastu ajal, on kohane meenutada, et kõige suuremaks inimõiguseks on meeleparandus. Vaimselt terve ühiskond on see, kus suudetakse oma vigu tunnistada, kahetseda, andeks paluda ja andestada. Ehk peaksime pidupäevade kõrval kehtestama ka ühe üldrahvaliku meeleparanduspäeva – kasvõi tuhkapäeva näol?

Kutsume üles palvetama Eestimaa ja eesti rahva eest. Palve on aken tulevikku. Selle valguses näeme selgemini oma sihte ja ülesandeid. Palvega on pühitsetud meie rahvuslipp. Palvega on pühitsetud Vabadussõja mälestusmärgid. Palvega on pühitsetud meie iseseisvuse taastamine. Palvega on pühitsetud meie rahvuslikke tähtpäevi. Palvega alustame Eesti Vabariigi uut aastasada. Armsad rahvuskaaslased ja kaasmaalased! Küsides, mis on Euroopa või Eesti hingeks, võime ehk vastata, et selleks on salaside inimeste ja Jumala vahel – palvesild, mis meid ühendab. „Meie Isa, kes sa oled taevas …“ – need sõnad on kõlanud põlvest põlve meie eelkäijate suus ja jäävad kõlama tulevikus. Palve juhatab aga Jumala sõna juurde – sealt leiame vastuseid, seal jätkub hingetoitu. Seepärast on tulevikuülesanne jagada seda ka lastele ja lastelastele. See on ühiskeel, mis loob vaimse kogukonna, koguduse ja kiriku – iseseisvuse olulise tugisamba. Meie esivanemate pärand ja tulevased põlved kohustavad meid selleks. Õnnistagu meid selles Jumal! Õnnistagu ta meie rahvast ja riiki!

„Su üle Jumal valvaku
Ja võtku rohkest õnnista
Mis iial ette võtad sa,
Mu kallis isamaa!“

(Manifestist kõigile Eestimaa rahvastele)

Eesti Kirikute Nõukogu

Eesti iseseisvuse väljakuulutamine sajandi eest toimus ajalooliselt õiget hetke ära kasutades. Selliseid hetki pakub Jumal üliharva ja vähestele. Täna võime möödunud sajandi peale tagasi vaadates tänada Jumalat mitme sellise hetke eest Eesti riikliku iseseisvuse loos, mida kasutasime vabadusse murdmiseks. Saame olla tänulikud. Tänulikud esmalt Jumalale, unustamata ära kõiki meie eelkäijaid ja kaasaegseid, tänu kellele Eesti on vaba.

Rahvas, kes on elanud sajandeid anastajate ikke all, mõistab hästi, et vaid vähesed imeväikesed rahvagrupid on pääsenud nii kaua rõhumise all viibides vabadusse. Seda suurem on vabaduse väärtus ja seda kõlavam peab olema meie tänulaul Jumalale. Rahvad, kes pole kunagi kogenud orjapõlve või on ise kandnud alati ainult vallutajate saapaid, ei tea, mida tunneb vabadusse pääsenud tilluke rahvakild. See on pääsemine pimedusest valgusesse, läppunud lehaga kongist avarale väljale sinitaeva all.

Jeesus ütleb: „Igaüks nüüd, kes neid mu sõnu kuuleb ja nende järgi teeb, sarnaneb aruka mehega, kes ehitas oma maja kaljule.“ (Mt 7:24). Eesti riik on tõusnud tuhaasemelt. See on olnud kindlasti üks Jumala imedest ja tema lakkamatu õnnistuse nähtav märk. Me oleme ausalt võidelnud välja oma võidud, laulnud revolutsiooniks oma laulud ning sidunud naaberrahvaid ühendavaks ketiks oma käed, et murda võõra võim ja taastada oma kaljule rajatud kodu. Kuid lisaks poliitilisele ning riiklikule iseseisvusele ja rahvuslikule enesemääramisele on oluline, kui vabana tunneb ennast oma kodus selle riigi rahvas ning kui õnnelik on iga tema üksik liige.

Kodu on paik, kus ollakse õnnelik ja kuhu tullakse nii rõõmude kui muredega. Siin on igaühel oma koht, oma kohustused ja vastutus, oma õigused ja vabadused, võimalused ja väljakutsed. Kodust saab igapäevase leivana kõhutäidet ja kodust saab kehakatet. Kodus on kamber, kus saab olla omaette või kõnelda Jumalaga. Kui kodus valitseb omavaheline usaldus ja armastus, on lihtsam olla külalislahke ja abivalmis nii sõprade kui võõraste vastu. Armastus on killuke kaljust, millele on rajatud meie rahva vabadus ja iseseisvus. Eesti peab olema just sellisele kaljule rajatud kodu ning meie riigi- ja rahvajuhid peavad meie ühise kodu jätkuvale rajamisele ja hoidmisele ennast jäägitult pühendama.

Saja aasta eest, 24. veebruaril 1918 andis Maanõukogu vanematekogu välja Eestimaa Päästmise Komitee päevakäsu nr 2, milles kästi järgmisel päeval kell 9 hommikul helistada kõigi Tallinna kirikute kelli ning lugeda kirikutes ette „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“.

Meenutamaks meie riikliku iseseisvumise esimesi hetki, mälestamaks meie riigi rajajaid ja vabaduse eest seisjaid, langenuid ja märtreid ning väljendamaks tänu ja rõõmu Eesti Vabariigi 100 aasta juubeli puhul, helistada kõikides Eestimaa luteri kirikutes 24. veebruari hommikul kell 9 kirikukelli. Samuti lugeda kirikutes iseseisvuspäeva või sellele järgneva pühapäeva jumalateenistusel lisaks käesolevale läkitusele ette sajanditaguse ajaloolise hetke meenutuseks „Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele“. Tuletagu manifesti sõnad kõigile meelde, et Eesti iseseisvuse väljakuulutamine oli sündmus, millega meie kalli isamaa ja tema rahva saatus, kõik, mida me iial ette võtame, usaldati Jumala kaitse ja õnnistuse alla.

Soovin kõigile õnnistusrikast Eesti Vabariigi 100 aasta juubelit ning Jumala jätkuvat hoidmist meie maale ja rahvale!

Urmas Viilma

Peapiiskop