Uudised

Reedehommikuses  Europulsi saates (kell 10.15) kuuleme sellest lähemalt, mida vahendab Tunne Kelam Strasbourgis pärast  Europarlamendis toimunud  kohtumist välispoliitika kõrge esindaja Mogheriniga:

Lisame pressiteate:
16. mai õhtul arutas Euroopa Parlament Strasbourgis välispoliitika kõrge esindaja Mogherini osavõtul kristlaste olukorda Lähis-Idas.
Euroopa Rahvapartei nimel kõnelnud Tunne Kelami sõnl on ülim aeg teadvustada, et Lähis-Ida kristlased on need, kes muhameedlaste eri usuvoolude ja riikide omavahelises võitluses reeglina enim kannatavad.
“Samal ajal on just kristlased need, kes multi-etnilisi kogukondi ühendavad ja lepitavad, kuna nad pole konfliktide osapool”, väitis kõneleja.
Tunne Kelam tõstis esile Erbilist pärit kristlase idee – “EL vajab ausat arutelu, kas rahvusvaheline üldsus tõeliselt soovib, et kristlased jääksid püsima piirkonda, kust see maailmausund pärineb?  Kui kristlased poleks inimesed, oleks nad ohustatud liigina ammu võetud rahvusvahelise kaitse alla.”
Tunne Kelam väljendas muret, kas Lähis-Ida kristlased, kelle arv on viimase kümnendi konfliktide käigus kümme korda vähenenud, elavad üle järgmise suure konflikti.
“Mosul on peaaegu vabastatud islami-äärmuslastest, kuid pole kindel kas sealt pärit kristlased saavad seal taas elama hakata.  Nende kodud pole mitte ainult purustatud, vaid ka okupeeritud muhameedlastest naabrite poolt, nende tulevik on jätkuv  diskrimineerimine ja survestamine”.
Euroopa Rahvapartei saadik pakkus kahte lahendust, mida EL saab olukorra leevendamiseks rakendada.
Esiteks – muuta reeglid, mille alusel pole vöimalik osutada humanitaarabi usupõhiste organisatsioonide kaudu.  “Kristlikud kirikud on kõige vahetumas ja paremas kontaktis elanikega ja teavad nende vajadusi”.
Teiseks – EL kui suurima humanitaarabi osutaja on õigustatud seadma abi saavate riikide võimudele selged tingimused.  Kohalikud võimud peavad tagama, et abi jõuab eranditult kõigi usuliste ja rahvuslike vähemusteni ilma diskrimineerimata. “Kristlastele tuleb tagada reaalne võimalus oma kodudesse tagasi pöörduda ning võrdsed õigused seal turvaliselt elada, mitte pelgalt põhiseaduses, vaid tegelikkuses”, kutsus Tunne Kelam Komisjoni üles.

http://www.eppgroup.eu/press-release/117272?usebuid=10433

Tallinna päeval said Tallinna vapimärgi praost JAAN TAMMSALU ning näitleja ja lavastaja ELMO NÜGANEN. Kogudus on uhke oma õpetaja üle ning ühineb õnnesoovijatega! Palju õnne ja jaksu!

TALLINN, 14. mai, *BNS *– Edela-Aafrikas Namiibias viibiv Eesti evangeelse
luterliku kiriku (EELK) peapiiskop Urmas Viilma kirjutab enda emadepäeva
pöödumises, et ema on kodu sümbol, sest seal, kus on ema, on ka kodu.

“Ema on kodu sümbol. Kodu kui pelgupaik. Koht, kus tunned ennast
turvaliselt, kus võid olla sina ise, kus sind ära kuulatakse ja
mõistetakse, kus kehtivad tingimusteta armastuse reeglid,” kirjutab Viilma.

“Loomulikult kuulub ühe turvalise kodu ja terve pere juurde ka isa. Ükski
laps ei saa ju kunagi endale sündides ainult üht vanemat. Tõsi, võib
juhtuda, et üks vanem lahkub lapse elust mõnel põhjusel. Vahel enne, kui
laps sündidagi jõuab. Ta on siiski ju kuskil olemas… Lapse või lastega
üksi jäänud vanem, olgu ta ema või isa, peabki üksi täitma lapse jaoks nii
isa kui ema rolli. Kord tuleb olla õrnem ja emalikum, teinekord karmim ja
isalikum,” kirjutab Viilma ning lisab, et see on nii lapse pärast, sest
laps on see, kes muudab ühe naise emaks ja ühe mehe isaks.

“Emadepäeval tahan korrata aga tuntud stereotüüpi: kus on ema, seal on
kodu,” kirjutab Viilma enda pöördumises. “Millegipärast ei teki sarnaseid
seoseid isa ja koduga. Kahjuks. Kuna olen nende ridade kirjutamise hetkel
Aafrikas, sobib emadepäeva puhul meenutada vana lugu kristlikust
misjonärist, kes kirjeldas, kuidas ühe tänavalapse puhtaks pesemine, kõhu
täis söötmine ja hea mainega lastekodusse paigutamine lõppes poisi korduva
põgenemisega tagasi tänavale. Misjonäri arvates põgenes poiss ideaalsetest
tingimustest tagasi täielikku lootusetusesse. Tegelikult oli põgenemise
põhjus lihtne: poisi ema jäi ju endiselt tänavale. Lastekodu reeglid ei
lubanud lastekodusse võtta lapsi koos täiskasvanuga.”

“Nii jäigi see poiss tänavale. Kuid just seal oli ta õnnelik, sest seal oli
tema ema ja kodu. Kus on ema, seal on kodu,” lõpetab Viilma.

Rooma Katoliku Kirikmeenutab täna, 13. mail  Põhja Portugalis Fatima Neitsi Maarja ilmutuse  100ndat aastapäeva. Piiskop Philippe Jourdan ütles oma intervjuus Raadio 7le, et Fatima ilmutuse olulisim sõnum on, et ajalugu pole ettemääratud, seda saab muuta palvete läbi Jumala poole.

Tänavu möödub 100 aastat Neitsi Maarja ilmumisest Fatimas, Portugalis. Paavst Franciscus on  apostellikul visiidil Fatimas 12.-13. mail,et pühitseda lapskarjused pühakutesks. Eestis tähistatakse 13. mail Fatima Jumalaema ilmumise sajandat aastapäeva katoliikliku protsessiooniga Tallinna vanalinnas. Tallinna vanalinnas toimub laupäeval, Fatima Neitsi Maarja kirikupühal, 13. mail katoliikliku traditsiooni järgi Fatima Jumalaema protsessioon. Kogunetakse kell 16.30 RKK Peeter-Pauli kirikus, Vene tn 18. Peale protsessiooni toimub Püha Missa katedraalis kell 18.00.Pal vust viib läbi ja Püha Missa pühitseb piiskop Philippe Jourdan.

Kuula siit:  http://raadio7.ee/podcast/kirikuelu-2017-05-12/

Nii on olnud juba aastakümneid tavaks, et maikuu esimene pühapäev on Piiblipüha,mida tähistatakse ülimalt pidulikult kogudustes. Meie  oleme sel puhul palunud stuudiosse Eesti Piibliseltsi peasekretär Jaan Bärensoni koos juhatuse liikme Mart Rannutiga. Jutud stuudios avavad kuulajatele mitmeid aspekte Piibli tõlkimisest, aga ka kogemustest, mida tasub teiste rahvaste tööst Piibliga õppusena võtta.Saade on eetris õhtl kell 22.00

Kuid esimene maikuu pühapäev on ka raadiorahvale armas päev ning seetõttu vestleme saates Roosiaed meediast ja tema harivast funktsioonist.saade algab hommikul kell 11.00.

Emadepäeva pidulik meeelolu kandub ka meie pühapäevaprogrammi.

Ning kuu viimane nädalavahetus aitab pilgud pöörata Tartusse, kus EELK tähistab kirikukoguga oma 100-ndat juubelit.Oleme meiegi avatud mikrofonidega kohal, et vahendada kuulajatele nii tagasivaateid kui ka viisioone edaspidiseks.

,,Kogu ristirahvas tervitab täna, ülestõusmispüha hommikul üksteist tervitusega „Kristus on üles tõusnud!“. Meile meeldib mõelda, et Maarja
Magdaleena ruttas just selle sõnumiga jüngrite juurde, kui leidis hommikul Jeesuse hauale minnes selle avatuna ning tühjana. Evangelist Johannese
sõnul jooksis Maarja jüngrite juurde hoopis teisesisulise teatega. „Nad on Issanda hauast ära viinud ja me ei tea, kuhu nad on ta pannud“ (Jh 20:2),
ruttab Maarja Magdaleena teatama Peetrusele ja Johannesele,” kirjutab EELK peapiiskop Urmas Viilma oma Karjasekirjas. ,,Ka jüngrid ei lahkunud avatud haua juurest veendumusega, et Jeesus on tõesti üles tõusnud. Nõnda ei tervitanud nad sel hommikul üksteist veel rõõmsa ülestõusmistervitusega. Kõik muutus alles siis, kui Jeesus ise neile ilmudes neid tervitas sõnadega „Rahu teile!” (Jh 20:19).

Rahusõnum on see, mida vajame enim tänasel ülestõusmishommikul. Ärevad sündmused meie lähinaabrite juures Stockholmis ja Peterburis, meie usukaaslaste vastu suunatud rünnakud nädala eest Egiptuses ja kristlaste tagakiusamised paljudes Lähis-Ida ja Aafrika riikides muudavad südame murelikuks ja rahutuks. Seda kõike teevad vägivallatsejatest Kristuse ja ristiusu vastased lootuses, et nad suudavad röövida meilt meie südamerahu, meie ülestõusmisrõõmu ja isegi Ülestõusnu enda. See oht on reaalne, kui eksitajad suudavad meid panna keskenduma Kristuse ülestõusmissündmuse asemel omaenda murede hajutamisele ja turvatunde kasvatamisele.

Ülestõusmispühade läkituses ,,Urbi et orbi” (,,Linnale ja maailmale”) palvetas paast Franciscus nende eest, kes kannatavad sõja, näljahäda ja poliitiliste rahutuste tõttu, pöörates erilist tähelepanu Süüriale, aga mainides ka Ukrainat ja konfliktsituatsioone Aafrikas. Ta avaldas lootust, et Jeesuse enda kannatused toetavad jõupingutusi, mida teevad need, kes on aktiivselt pühendunud Süüria tsiviilelanikkonna kannatuste leevendamisele. Paavst palvetas rahutegevuse ja näljahäda vastu Aafrikas, eelkõige Lõuna-Sudaanis, Sudaanis, Somaalias ja Kongo Demokraatlikus Vabariigis.

Muna on olnud uue elu, uuestisünni ja elu jätkuvuse sümboliks juba kaugetest paganlikest aegadest peale, kui kevadisel pööripäeval tähistati looduse taasärkamist munade värvimise ja söömisega. Muinasgermaanlased pidasid kevadise pööripäeva ajal pidu jumalanna Bede Oestere auks. Sellest ajast säilinud joonistustel kujutati jumalannat ümbritsetuna lillede ja vastpuhkenud lehetega. Jumalanna süles oli kirjuksmaalitud muna, jalgade juures aga istus jänes, teine üldtuntud viljakuse sümbol. Sealt ilmselt pärinebki legend lihavõttejänesest, kes munes esimese lihavõttemuna. Arvatakse ka, et nii ülestõusmispühade saksakeelne nimi Ostern kui inglisekeelne Easter tulevad just jumalanna Bede Oestere nimest.

Kristluses on muna tänini uue elu, uuestisünni, lunastuse ja andeksandmise sümboliks. Kirikliku õpetuse järgi on lihavõttejänesel kolm tähendust. Viljakuse sümbolina kujutab jänes Kristuse ülestõusmise kaudu inimkonnale kingitud uut elu. Jänese valge värv näitab, kui puhas peaks olema inimese sisemus ja elu. Kolmas tähendus liitub uskumusega, et jänes magab silmad lahti või ei maga üldse. Selles on nähtud Kristuse ülestõusmise sümbolit, s.t. ka surnuna ei suikunud Jeesus igavesele unele.

Lihavõttega seonduvad peale muna ja jänese ka palmioksad, mida Kristuse jalgade ette heideti, meil asendavad palmioksi tärganud urbadega pajuoksad.

Veel 1930.aastatel oli meil lihavõtete tähtsaimaks toiminguks pühademunade värvimine, millega võis alustada juba neljapäeval. Mune pidi olema hästi palju ja need värviti võimalikult kirjuks, milleks kasutati sibulakoori, saunaviha lehti, linaseemneid, aganaid, värvilisi lõngajuppe ja seemneid. Iga muna seoti värvimise ajaks eraldi pakikeseks ja keriti niidiga kinni.
Kõige ilusam muna hoiti kallimale. Pühademunadega oli seotud mitmesuguseid kombeid ja tavasid: munade vahetamine, veeretamine ja koksimine. Kui esimese lihavõttepüha hommikul lauda istuti, siis enne munade söömist koksiti neid. Koksimise ajal mõtles kumbki koksija salasoovi. Kelle muna jäi pärast koksimist terveks, see võis loota soovi täideminemisele.

Meenutame ülestõsumisloo südamikku:

Reedel löödi Kristus kui valeõpetuse levitaja Rooma keisri asehalduri Pontius Pilatuse käsul Kolgata mäel risti. Seda päeva kutsutakse meil suureks reedeks, soomlastel Pikaks Reedeks, inglise keeles aga Good Friday. Suur reede on sellest peale kristlaste suurim leinapäev. Kirikukellad ei helise, tööd ei tehta, kirikus ei toimu laulatusi ega muid pidulikke talitusi
Laupäeval viidi Kristuse ristilt mahavõetud surnukeha kaljukoopasse, mille sissepääs suleti suurte kaljurahnudega, koopa juurde jäeti ka valve. Nüüdisajal on kombeks, et vaiksel laupäeval ollaksegi vaikselt, ei pidutseta, ei tehta tööd. See on nö endassevaatamise päev.

Pühapäev oli Jeesuse aja inimeste jaoks nädala esimene päev, mil võis jälle teha tööd ja vabalt liikuda. Nii asusid naised varahommikul rutates teele Jeesuse hauale, et surnukeha võida, mis oli oluline matuserituaal. Arimaatia Joosepil jäi see sabatile eelneva kiirustamise pärast tegemata ning nüüd kiirustavad naised õpetaja ihu võidma. Siit tuleb komme pidada esimene ülestõusmispühade teenistus laupäeva öösel või pühapäeva varahommikul.

Pühapäeva koidikul leiti kaljukoobas tühjana, sest Jumal oli oma poja ellu äratanud ja enda juurde taevariiki viinud. Selle teabe valguses on igati mõistetav, miks pühapäev ja sellel järgnev esmaspäev on kristlastele suurimateks rõõmupühadeks. Ka nimetus ülestõusmispüha ehk Kristuse taevaminemise püha saab nüüd endale sisu.
Keskmine eestlane nimetab neid pühi kas munadepühadeks, kevadpühaks või lihavõtteks, pühade iidne taust jääb enamusele aga täiesti mõistmatuks. Ja kuigi iga pere pashat või lambapraadi lauale ei too, siis mune keedetakse, värvitakse ja koksitakse küll päris ohtrasti.

Keskmine eestlane nimetab neid pühi kas munadepühadeks, kevadpühaks või lihavõtteks, pühade iidne taust jääb enamusele aga täiesti mõistmatuks. Ja kuigi iga pere pashat või lambapraadi lauale ei too, siis mune keedetakse, värvitakse ja koksitakse küll päris ohtrasti.