Uudised

Talvekülmade aegu tuli Lootuse Küla tuletõrjujatel kahjutuld korduvalt kustutamas käia. Nagu tuli laastab kodusid, nii laastab akoholi- ja narkosõltuvus inimelusid. Seepärast on iga inimene, kes Lootuse Küla rehabilitatsiooniprogrammi läbib, erilise tähenduse ja väärtusega – taas on  inimene ühiskonda tagasi tulnud. Igal neist tagasitulnutest on oma lugu, milles on paraku ka teistega sarnast allakäigu trepi etappides. Lootuse Külasse abi saama tulnu peab ka ise  tahtma sõltuvusspiraalist vabaneda.

Programm, mida läbitakse, kestab kuni aasta ja selle aja sees on igal osalejal omad katsumused ja väljakutsed. Alanud aastal on programmist väljunud üks mees, ja  pühapäeval, 18.märtsil, astub ühiskonda tagasi programmi läbinud naine. Tema on esimene naiste rehabilitatsiooniprogrammi läbinu. Huvi Lootuse Küla  tegevuse vastu on  maailmas suur. Juba on alustatud analoogse küla ehitusega Soomes. Kanadas töötab sarnane  programm  juba aastaid väga edukalt.

Lootuse Küla tegevjuht Viljam Borissenko tunnustab avalikkust positiivse toe eest ja märgib, et hiljuti avanes võimalus oma tegevtiimiga külastada Riigikogu, kus poliitikutega kohtudes arutati ka sõltuvusprobleemide lahendamise võimalusi Eestis. Viljam Borissenko lisab, et Lootuse Küla teeb mitmete kogudustega Eestis tihedat koostööd. Nii on tekkimas üks uus koostöövorm, milles Lootuse Küla pöördub koguduste liikmete poole, kes soovivad osaleda motivatsiooni tõstmise ja investeerimisoskuse arendamiskursustel(MI).

Ettepaneku ja üleskutse mõte on, et need, kes kogudustest on sellisest kursusest huvitatud, oleksid nõus maksma kursuse tasuks veidi suurema summa, mille abil koguneks raha osalustasu maksmiseks ka mõnele Lootuse Küla rehabilitatsiooniprogrammis osalejale. Selliselt panustades aidatakse rehabilitatsioonikursuse läbinut, kes saab ka MI kursusel osaleda, oma elu uute teadmistega üles ehitama asuda.

Aldergate Euroopa konverents  toimus 3-5 märts 2017. Glovery Halli kristlikus konverentsi keskuses Inglismaal. Osalejaid oli USA-st, Walesist, Norrast, Eestist ja Leedust. Aldersgate uuedusliikumine jõudis Inglismaale 2007. aastal pastor David Winstanley vahendusel, kes teenis vahetusprogrammi raames Põhja-Carolina osariigis Metodisti kogudust, mis oli selle liikumisega tihedalt seotud. Mõne aasta pärast toimus esimene seminar “Elu Pühas Vaimus” Crewes ning Hucknallis. 2011. aastal liitusid David Winstanley ja  David ja Pat Watson Aldergate palve ja tervendusseminaril selle teenistusega ka  Eesti Metodisti kiriku noored. Sellest kohtumisest algas siiani kestev suur sõprus.

Aldersgate’i kobnverentside idee on osalejaid julgustadaoma kogudustes  nende palvetöös  ja kinnitada, et Jumal on hea ja ustav.

 Inglismaal toimunud konverentsi peakõneleja Dr. Frank Bilman koos abikaasaga on vastutavad Aldersgatei uuendusliikumise rahvusvahelise töö ja koolituse eest. Esimene ettekanne põhines raamatul “Supernatural Thread of Methodism” (Üleloomulik joon metodismis) ning teine ettekanne kandis pealkirja “Olla ärkamises seal, kus oled”. Konverentsist võttis osa ka  8 noort Eesti Metodisti Kirikust  ja kaks esindajat Leedust.Eesti Aldersgate’i toimkond valmis teenima ka Eesti kogudusi. Võimalik on saada seminar kahel teemal: ,,Elu vaimus“  ja „Issand, õpeta meid palvetama“ Soovijad saavad  ühendust võtta  aadressil https://www.facebook.com/aldersgate.eesti/. Soovitav on  planeerida  kohtumist 3 kuud enne.

Juubeli laulupeoks taastatakse Tartu Maarja kirik, kus toimusid 1869. aastal laulupeo peaproovid. Taastamistöödes püüame anda oma panuse teavitamaks Maarja kiriku lugu. Nii tutvustab Raadio 7 koostöös Tartu Maarja kiriku rahvaga  värvikaid seiku selle kiriku ja koguduse ajaloost . Eetris on need igal neljapäeval kell 10.15. Lood on järelkuulatavad meie kodulehel https://raadio7.ee/saate-arhiiv/maarja-kiriku-lugu/

Tartu Maarja kirikul on olnud tähtis roll Eesti riigi ja rahva iseolemiseks kujunemise teel. 1833.a. ühinesid Tartu Maarja koguduseks aga ühtlasi ka esimeseks eestlaste koguduseks Tartu Maarja kihelkonna maarahva kogudus ja Tartu linna eestikeelne luterlik kogudus. Maarja kirik valmis ja pühitseti koguduse pühakojaks 11. jaanuaril 1842. Maarja kujunes üheks toonase Tartu vaimuelu keskuseks – koguduse liikmete hulka kuulusid mitmed ärkamisaja suurkujud, kellest Johann Voldemar Jannsen oli esimese üldlaulupeo projekteerijaks ja elluviijaks.

Tartu Maarja kirikut ongi nimetatud laulupidude hälliks – laulupeokirikuks. Koguduse õpetaja Adalbert Hugo Willigerode oli laulupeo peakomisjoni esimees, meie kirikus toimus I üldlaulupeo ühendkooride peaproov ning I laulupidu kuulutati pidulike pasunahelidega avatuks just Tartu Maarja kiriku tornist.

Maarja kirik on ka kihelkonnakirik ning emakirikuks Tartu Pauluse ja Peetri kogudustele. Peetri kasvas Maarja kogudusest välja 1869. aastal ja Pauluse 1910. aastal. Mõlemad kogudused pidasid algusaastatel, kuni oma pühakodade valmimiseni, jumalateenistusi Maarja kirikus. Kui algselt loodi Maarja kogudus kihelkonna ja linna rahva ühinemisel üheks koguduseks, siis linna rahvaarvu tõustes tekkis siiski vajadus oma koguduste järgi.

Sellel neljapäeval tutvustab Tartu Maarja kiriku juhatuse esinaine Lea Saar kirikuhoone ehituslugu. Saame teada, miks ehitati kirikuhoonet pea kaks korda ja milline osa  ehituses oli nurgakivi õnnistamisel.

Kevadel  tehakse eelmise aasta kokkuvõtteid. Kirikurahvaski nimetab neid avalikke aruandmisi kiriku koguna erinevalt. On see siis Kevadkonverents  nagu on tavaks Eesti Kristlikul Nelipühi Kirikul või traditsioonilisema nimega sinod nagu on tavaks Eesti Evangeelsel Luteri Kirikus. Kohtumise sisu on sarnane: tehakse tegevuskokkuvõte lõppenud aastast, räägitakse finantsküsimused selgeks, antakse hinnang, tänatakse tublimaid ja valitakse aasta parimad. EELK Tallinna praostkond pidas sinodit. Koguduse tegusast aastast tõsteti eriti esile muusikaelu ja kristlike koolide tööd. Koguduse liikmesannetajate arv langeb, kuid annetuste kogusumma suureneb. Praostkonna aasta teoks valiti Viimsi kiriku uue oreli valmimine.

TÄNAPÄEVA UUS TREND

Tänapäeva uus trend, mis enam ja enam kogub populaarsust, on paastumine. Erinevalt kirikukalendris märgitud aegadest, valivad  paastust huvitatud ajad paastumiseks vastavalt oma soovile. Paastuga tegelevad spetsialistid ütlevad, et paastu võib pidada millal tahes, kuid kõige soovitatavam on see siiski puhkuse ajal. Soovitavalt soojal aastaajal – siis on paastuga kahjuks alatihti kaasnevat pidevat külmatunnet kergem taluda. Sageli arvatakse, et paastumine on toidust loobumine kehakaalu vähendamiseks. Kas see on nii ?

Alljärgnevalt noppeid mitmetelt toitumisspetsialistidelt.

„Ühest vastust paastumise kasulikkusele-kahjulikkusele anda ei saa ja suhteliselt raske on vastata, kas see on kasulik või kahjulik,” ütleb portaali Powerman toitumiskonsultant Karl Saar.
“Rida teadusuuringuid lubab eeldada, et teatud juhtudel võib pikaajaline 0-dieet ehk paast omada positiivset toimet. Küsimus on selles, mis puhul on see näidustatud ja mis puhul mitte. Ilma adressaadita paast on minu arvates väga kahtlane ja avantüristlik ettevõtmine. Mis puudutab väidet, et paast “puhastab” organismi, siis siiani pole mul õnnestunud tutvuda ühegi tõsiselt võetava väidete kogumiga, mis lubaks seda tõsiselt võtta.”

„Kui inimene kogeb tänu paastumisele end energilisema ja elujõulisemana, pole tervele täiskasvanud inimesele paastuks mitte mingeid vastunäidustusi,” ütleb Helsingi Avatud Ülikooli õppejõud Eeva Voutilainen. Ta rõhutab: „Teadusuuringud ei tõesta väiteid, nagu puhastaks paastumine keha nn mürkidest. Muidugi väljutatakse kehast paastu ajal neid paljuräägitud šlakke, kuid neid eraldub kehast ka väljaheidete, higi ja isegi hingamisega.”
“Paastu mõju organismile on siiski ühekordne. Kui inimese elustiil ei muutu, tulevad kaotatud kilod kahekordse kiirusega tagasi,” hoiatab ta.

„Ülekaalulisel inimesel on organismis rohkelt liigset rasva ja ka vere rasvasisaldus kõrge. Paastumisega võib sellest liigsest rasvast vabaneda. Paastu ajal on inimese ainevahetus valikuline: organism võtab energiat vere ja sidekudede liigsetest rasvadest ja proteiinivarudest. Organismile esmatähtsad koed, nagu aju- ja närvirakud, süda ja siseelundid säästetakse“, ütleb toitumisterapeut Jouko Pursiainen.

Samas tõdevad nii Pursiainen kui ka Voutilainen: lühiajaline, kuni nädal kestev paastumine keha lihasmassi märkimisväärselt ei kahanda. Müüt on ka see, nagu oleks paastupidamine hea meetod kaalulangetamiseks: paastuaegsest kehakaalu langusest tuleb vaid kolmandik liigse rasva kaotuse arvelt, ülejäänud kaks kolmandiku jääb vedeliku- ja lihasmassi kaotuse arvele. Paastu ajal kaotabki keha märkimisväärses koguses vedelikku, sest organismi talletuv süsivesinik glükogeen seob põledes palju vedelikku.
„Paastumine on aja mahavõtmise ja enese taastamise aeg. Vaimne puhastumine on paastumise juures kõige olulisem,” kinnitab taimeterapeut Mercedes Merimaa.

„Kui saame paastudes hingelise ja emotsionaalse tasakaalu tagasi, reguleerub organismis ka kõik muu. See ei ole paastumine, kui nälgid ja oled samal ajal hingeliselt traumeeritud oma tühja kõhu tundest. Näljakannatamine on vastuolus paastu algideega. Mida rohkem end psühholoogiliselt traumeerime, seda kehvem on tulemus.” selgitab Merimaa.

Osaliselt kasutatud materjale Kaire Kenki artiklist http://toidutare.ee/toidust/toit_kui_ravim/DC1B/

Kuula lisaks  saateid sarjast Ole terve!

Paastumine õigeusu ja katoliku kirikus

Tänapäeval pööratakse paastumisele kõige rohkem tähelepanu õigeusu ja katoliku kirikus. Suur paast algab tuhkapäeval, päev pärast vastlapäeva, ning kestab esimese ülestõusmispühani. Paastu ajal välditakse liha-, piima- ja munatoite. Katoliiklikus maailmas on täielikud paastupäevad tuhkapäev (paastuperioodi esimene päev) ja suur reede. Neil päevadel ei sööda üldse, või kui, siis ainult vett ja leiba.

Kõik kolmapäevad ja reeded liha ning piimata

Miks on paast õigeusu kirikus nii tähtsal kohal? „Vene ühiskonnas on aastasadu olnud kloostrielu mõju väga tugev ning ilmalik maailm paljud kloostrielureeglid üle võtnud. Meile, Eestimaa õigeusklikele on suure paastu ajal kala lubatud vaid palmipuudepühal ja paastumaarjapäeval,“ selgitab Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku preester Mattias Palli.

Paast luterlikus kirikus

Nüüdisaegne Eesti Evangeelne Luterlik Kirik suhtub paastutraditsiooni leebemalt, säilitades vaid reedese kohustusliku täispaastu ning lihast ja piimatoodetest loobumise muudel paastupäevadel.

Küsimus pole mitte niivõrd menüüs, kui sisemises hoiakus. Paastuaja tegelik mõte on enese igapäevaharjumuste, ka mõttetult pillava ning luksusliku elu piiramine teiste aitamise nimel. Paastu-ajaks võib loobuda ka muust kui teatud toitudest. Näiteks suitsetamisest, telerivaatamisest, hilisest ärkamisest, kõikvõimalikest pisinõrkustest.

„Katoliku kirikus praktiseeritavad reedesed lihavabad päevad, mida nimetatakse abstinentsiks, (ld k paast, omakasupüüdmatus) on meditsiini seisukohalt igati tervitatavad,“ ütleb Põhja-Eesti Regionaalhaigla arst-pastor Jüri Raudsepp. „Me ei tohi unustada, et meie seedetegevus kulgeb eellastelt päritud igivanade füsioloogiaseaduste alusel ajast, kui inimesel polnud võimalik iga päev toitu leida ja ta pidi paastuma. Need olid seedetegevusele vajalikud puhkehetked. Seda silmas pidades näivad kiriklikud paastukorrad arvestavat meie seedeelundite füsioloogiaga,“ lisab ta.

Raudsepa väidet kinnitab ka preester Mattias Palli: „On küll avaldatud kahtlust, nagu võiks inimesel seitsmenädalase paastu ajal tekkida valkude defitsiit, kuid mina seda ei usu. Õigeuskliku paastuaegne menüü on toitev ja täisväärtuslik – päevalilleõli, aedvili, seened, tangained. Ja muidugi leib. Vene köögi paastutoitudega tasuks igal huvilisel lähemalt tutvust teha. Pealegi on ilmalik meditsiin mõõduka paastu kolesterooli alandava toime juba ammu tõestanud.“

Artiklis on kasutatud materjali www.hkhk.edu.ee/usundid/Paastumine_kristluses.doc

Kuula  ka saadet kirikurahva  paastust ja paastumisetähendusest. Eetris 14.03.2018. kell 22.00 sarjas ,,Mõttekoda”. Stuudios EELK Tallinna Jaani koguduse   diakon Annely Neame ja toimetaja Helle Aan.

Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud jutluses Paide Püha Risti kirikus meenutas Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) peapiiskop Urmas
Viilma hetki, mil Eesti tõusis endisest unustatud maanurgast väärikaks innovaatiliseks väikeriigiks Euroopa rahvaste peres. Kuna Eesti e-riigina on olnud maailmas teerajajaks ja omamoodi pioneerriigiks, siis võiks Eesti innovaatilist omanäolisust nimetada estovaatilisuseks.

Urmas Viilma sõnul muudab Eesti rahvaarvu väiksus meie riigi haruldaseks ja kalliks. „Tänapäeval kuulub nii tillukese rahvaarvuga riik, nagu seda on
Eesti, teiste riikide seas tõeliste harulduste hulka. Eesti on rariteetriik ja eestlased rariteetrahvas,“ ütles peapiiskop. Tänu oma visadusele oleme
siiski suutnud tagasi võtta väärika väikeriigi koha Euroopa rahvaste seas.
„Eesti rahvuslikuks edulooks on kahtlemata meie haridussuutlikkus ja uuendusmeelsus, mis on lubanud valmida meist Euroopa 500-aastase
reformatsiooniõunapuu ladvaõuna,“ sõnas Viilma.

Oma jutluses tõdes kirikupea, et ei maksa siiski luua illusioone, et kolmest küljest veega piirnev Eesti on ja jääb eestlaste kui põlisrahva
reservaadiks. „Sest kui me tahame ennast kaitsta rahva ja riigina, ei ole see tänapäeval enam mõistlik vabatahtliku getostumise meetodil. Samal ajal
tuleb mõista, millised on aruka avatuse kõrval alternatiiviks oleva piirideta avatusega kaasnevad ohud, et ühel hetkel ei oleks me Euroopas
lahustunud Eesti ning Eesti Vabariigist ei saaks eestivaba riik“.

Peapiiskopi sõnul on Eesti rahva kestmajäämise eelduseks arukas avatus koos rahvuslike ja meile omaste traditsioonide ning väärtuste hoidmise, toetamise
ja teistele tutvustamisega: „Meil ei ole vaja olla uus põhjamaa! Eesti rahvas on õnnelik, kui ta saab olla Euroopas omanäoline ehk eestinäoline.“

Peapiiskop Viilma tõdes, et kuna Eesti e-riigina on juba maailmas teerajajaks, omamoodi pioneerriigiks, siis võiksime Eesti innovaatilist
omanäolisust nimetada estovaatilisuseks. „Estovaatilisus tähendab vastutustundlikku uuenduslikkust. Sellega kaasneb innovaatilises
arendustegevuses teadliku vastutuse võtmine rahvusliku pärandi, identiteedi, keskkonna, kultuuri, kõige selle eest, mis aitab säilitada uuenduste käigus
oma nägu,“ lausus Viilma. Peapiiskop lisas: „Vastutustundliku innovaatika eestkõneleja roll võimaldaks senise e-riigi mudeli propageerimisele lisaks
olla Eestil mitte ainult „maa soolaks“, nagu Jeesus kutsub üles oma jüngrid olema, vaid „Euroopa soolaks“. Võibolla isegi „maailma soolaks“! Eestil on
suur potentsiaal olla valminud ladvaõuna viljakaks seemneks, millest kasvab suur ja võimas vastutustundliku teadusarenduse ja innovaatika puu.“

Urmas Viilma sõnul ei koosne tõeline tarkus ainult teadmis- ja teaduspõhise õppeprotsessi läbi omandatud haridusest, vaid lisaks teadmistele ka sellest,
mida saame tunnetuslikult omandada ja õppida esivanemate kogemustest, sealhulgas pärandist, mille oleme minevikust kaasa võtnud rikka vaimse ja
vaimuliku pagasina. „Nagu õnn, pole ka armastus mõõteriistadega mõõdetav. Ometi tunneme tänasel pidupäeval riigi ja rahvana nii õnne- kui
armastustunnet,“ nentis peapiiskop.

Kirikujuhi sõnul on Eesti riigi tõusmine tuhaasemelt olnud üks Jumala imedest ja tema lakkamatu õnnistuse nähtav märk, mis tähendab, et õnne- ja
armastustunde kõrval on oluline ka tänutunne. „Otsigem oma südamest välja ja laskem ilma häbenemata välja paista tänutundel Looja vastu, kes on meid siia
maanurka sajandite jooksul kokku kogunud ning tänasel päeval ka Eestimaa südamesse Paidesse tänujumalateenistusele koondanud,“ lõpetas peapiiskop
Viilma Eesti iseseisvuspäeva jutluse.

Regina Hansen
Avalike suhete spetsialist

EELK Konsistoorium